Viimane hetk magistritööga alustamiseks jõuab järjest lähemale. Sümptomid: järjest kõrgenev huvi igasuguste pakkumiste vastuvõtmise, ürituste korraldamise, inimestega kohtumise, uute sarjade allalaadimise, küpsetamise jms osas.

Reedel käisin teatrikonverentsil. Ott pidas ettekannet. Sisse astusid kaks gorillat, lükkasid laualt maha Oti paberid, pakkusid talle käekotist mandariini, kallasid ülejäänud kotis olevad puuviljad maha ja läksid minema. Kui ma suureks saan, siis hakkan gorillaks.

Silkworm pupae

"Tõde või tegu" ei ole ainult lastemäng. Mina sain näiteks kolm sihukest ära süüa. Nomnomnom (kui sulle juhtuvad meeldima asjad, mis haisevad nagu pehkinud maja+lehmalaut)

Sellised ropud sulailmad nagu tänane tekitavad uusi spontaanseid mooduseid kulli ja kirja viskamiseks. Küsimus- kas minna koju või võtta üks jook? Kui kaaslanna jääb teel trollipeatuseni püsti, on kojuminek, kui kukub ilge matsuga külili, tuleb minna ja veel üks siider võtta.

Ma ei ole küll kunagi päris täpselt aru saanud, kes või mis on tavaline mees, aga mul on üsna tugevad kahtlused, et ma jõuan selle imelooma olemusele lähemale iga korraga, kui keegi mainib, et "Ma ei ole tavaline mees."

Sõiduteed on hirmus libedad. Ma ei ole üldiselt väga nõrganärviline, aga laupäeva öösel taksoga koju sõites sain küll paraja annuse põnevust. Härra taksojuht tegi selliseid manöövreid, et elu käis silme eest läbi ja rääkis sinna kõrvale lõbusalt sellest, et motokross on tema ammune hobi ja kuidas ta kunagi õnnetuse järel kolm päeva koomas veetis. Uh.

Teen ühes tudengifilmis kaasa. Mind tituleeriti kõige halvemaks näitlejaks, tähenduses- rikun valel ajal valedes kohtades ringi koperdades helitaustu, itsitan viis minutit, enne kui suudan end 15sekundiliseks võtteks kokku võtta ja ei suuda ühe koha peal istuda, sest keegi on toonud võtteplatsile ägedad pehmed pallid, millega üritan žongleerima õppida. (Ei saanud selgeks. Aga järgmine kord.) Ise olen enese muidugi hirmus uhke.

Majutasin couchsurfingu kaudu paar päeva üht brasiilia noormeest, Brunot, kes on kodumaal ajakirjanik. Rääkis, et muretseb Brasiilia saatuse pärast, sest uus president (marksistlik naisgerilja) Dilma on vaid eelmise, Lula, käepikendus. Too olevat aga kirjaoskamatu tüüp, kes kurvastab mõtlevaid kodanikke kõige muu hulgas oma väljaütlemistega selle pihta, kuidas haridus ei ole mitte peamine ("Vaadake mind! Mina sain ju presidendiks!"). Bruno oletas, et niimoodi ei ole mõne aasta pärast enam isegi illusiooni demokraatiast.

Üks iirlasest sõber, oma linnakese nõunik, rääkis interneti vahendusel jällegi oma kodumaa olukorrast.

Elu Eesti lumehangede vahel tundub hetkel täitsa ilus.

Elu24 ja keeleuuenduse lõpmatu kurv: "Kes tantsumaailmaga rohkem kursis, paneb kindlasti imeks, et Erika on siin erakordselt tumeda, et mitte öelda negriidse nahavärviga."

Märten räägib pikalt merilehmadest. Muuhulgas räägib Märten legende, kuidas meremehed olid kunagi merilehmi sireenideks pidanud, misjärel ta avaldab arvamust, et merehed pidid olema väga väga VÄGA kaua seilanud, et ajada segi 500 kilone aeglane hall tomp ja kaunihääleline naine. Siis lingib Märten mulle pilte merilehmadest. Daamid ja härrad: merilehm!

Kolme tunni jooksul, mis kulus Tallinnast Tartusse jõudmiseks, jõudis kätte talv. Oleks teadnud, oleks läkiläki kaasa võtnud. Öösel sadasid maha kõik maailma lehed. Kassitoomel tantsis kõigi nende maailma lehtede keskel üks purupurjus mees. Ilus on.

Käisin paar päeva tagasi raamatukogus reisijuhte sirvimas. Otsingusüsteemis oli keegi enne mind tahtnud teada "Kuidas olla pidevalt õnnelik?". No tõepoolest.

Mul on aga viimased päris mitu kuud olnud nii, et enam üldse ei oska olla iseendaga. Sellepärast lähengi nüüd ära. (Bussiga Riiga. Lennukiga Riia->Brüssel->Porto) Üldse mitte kauaks, ilmselt paariks nädalaks- kohapeal selgub. Lähen kõnnin palverändurite rada mööda Portost Santiago de Compostelasse. Ma ei tea, mitu punkti see mulle klišeelisuse skaalal annab. Kohalikku keelt ei oska ja kedagi ei tunne, nii et ma olen pisut päris palju hirmul. Vaatan, kas ära minnes õnnestub kuidagi iseenda juurde tagasi jõuda. Tee peal mõne naljaka inimese kohtamine ja ilusate külade ja kirikute vahtimine ei teeks ka üldse paha. Ideaalis säran tagasi tulles suurest valgustatusest nagu Tšernobõli jänes, aga üldplaanis olen suhteliselt rahul ka siis, kui lihtsalt elusalt ja tervelt tagasi jõuan. Mu nõudmised ei ole viimasel ajal kuigi suured.

(P.S. Kui kellelgi häid soove kuskilt üle on jäänud, siis soovige mulle näiteks mõttes edu.)