Heidi sünnipäeva ajaks jäin tõbiseks, seega osutus vajalikuks end seal erinevate kangete likviididega turgutada. Turgutamise tagajärjel meenutuseks iseendale:
Kui nimetada heteroseksuaalseid meesterahvaid nutunägudega homodeks, siis on hirmus raske selgitada, et "aga HEAS mõttes".
See, et meesterahvas näeb välja nagu Johnny Depp filmis "Chocolat", ei ole veel põhjus teda enesega igale poole kaasa tassida. Eriti, kui isik osutub väljamaalaseks ja sulle täiesti juhuslikult üldse ei meeldi inimestega väljamaakeeles rääkida.
Kui lauale tuuakse tasuta alkohol, siis ei ole ilmtingimata vaja seda kõike ära juua. Eriti, kui konkreetne alkohol ei maitse. Eriti, kui kell on hommikul 7.

Heidi vananes üldplaanis viisakalt, jõudis üheaagselt mingisuguseid inimesi purju joota ja teisi (mind) vastupidisel eesmärgil veega varustada. Anniken suudab jätkuvalt üllatada, olles purukaine purupurjus inimeste keskel ja üldse ei jookse karjudes minema. Klassivend T. naistelembus tõuseb kohati üllatavatesse kõrgustesse. Tuli ja küsis, ega mul lõhnaoli ei ole. Ta olevat nimelt parajasti ilusat naist suudelnud, aga naine ei lõhnavat just kõige paremini. Lahendus olnuks siis naisterahvas lõhnaõliga üle piserdada ja siis teda edasi suudelda.

Eilne näitas, et ühte päeva mahub vajadusel päris mitu päeva (üks päev viis teist päeva. Mitu päeva on?).
Hommikul 6:00 äratus. 7:45 rongile ja Tartusse. 11:00 proov näiteringiga Treffneris. 14:00 kiire ülevaade seallinna sõpradest. 15:00 bussiga Tallinnasse. 18:00 kammerkoori proov. 21:00 "Paar klaasi veini".


Kooriga seoses- Arvo Pärt meeldib mulle kõige enam muusikateoreetiliselt/-esteetiliselt: lihtne, puhas ja mõtestatud. Praktikas kuulata- mõni teos on suisa meeldiv. Praktikas laulda- miks, oo, miks, oo, miks, oo...

Meenutus kolmapäevaõhtusest Liisust: "Tulen homme õhtul sulle külla, ma olengi alati tahtnud proovida juua lihtsalt paar pokaali veini ja mitte paar pudelit." Teoreetilises plaanis see iseenesest ka õnnestus- pärast paari pokaali avastas Timo külmkapist viina. Järgmisel hetkel olime juba jõudnud linna ja teel Levikast Fahle majja, et tähistada ühe Liisu tuttava meesterahva sünnipäeva.

Hommikul kella kaheksaks oli muuhulgas välja selgitatud, et Saaremaa viinal ja Roppkallil Viinal on täiesti võimalik maitse järgi vahet teha. Peolaud ise nägi välja nagu tudengi helesinine unistus- esindatud oli kõikvõimalik alkohol, mille puhul juba ainuüksi pudelid nägid na imeilusad välja, et Helena avaldas teatavat huvi ja valmisolekut neid kas või tühjast peast enesele koju vaatamiseks tassida (ei tassinud). Alkoholivabade likviidide puudumine põhjendab ilmselt pealtnäha ebaratsionaalset otsust viinale pealejoogiks šampust rüübata.

Ühel hetkel teatas meesterahvas (võluv J.Kilmi look-a-like), kes aitas Heidil üht teist, sügavas unes viibinud tüüpi muuta visuaalselt mitmekülgsemaks (loe: sodisid kahekesi magaja markeriga täis), et ta on põhimõtteliselt selle maja välja mõelnud, kus me parajasti asume. Rääkis sinna kõrvale midagi sellest, kuidas ka arhitektidel on huumorimeel ja võime seda läbi oma projektide rakendada. Selline lähenemine annaks muidugi nii mõnegi viimase aasta arhitektuurse üllitise/üllatuse vaatlemiseks hoopis teise võtme. ("Eestlane, venelane ja sakslane lähevad baari...")

Trolliga viimaks koju sõites oli natuke piinlik küll, et sel ajal, kui normaalsed inimesed ruttavad tööle, üritan mina parajasti aru saada, kas füüsikaseaduste kohaselt on kuidagi võimalik enesele kontsad alla juua.

Möödunud nädalavahetust võib ilmselt kordaläinuks lugeda. Olin nelja päeva jooksul kooli tarbeks kolme raamatu lugemise ja kolme raamatuarvustuse kirjutamisega ajud üsna läbi kärsatanud ja reedel suutsin fokusseerida ainult akoholile, millest tulenevalt minu mälestused ei pruugi olla ülearu täpsed.
Üsna kindlasti mäletan, et NoKus tualettide ees aega veetev herr R.E.Tamm oli kehastunud, ütleme, WC-konferansjeeks ja veetis seal inimesi juhendades vahelduva eduga aega mitu tundi. Kuhugi jääb veel mälupilt sellest, kuidas ma väljun nimetet kohast Timoga tangot tantsides.

Laupäeval pärast Juuksuris toimunud kontserti jõudsime kuidagi jälle välja NoKusse. Paar tundi ja mitu kokteili hiljem (mu rahakott karjatab siinkohal luuni läbilõikavalt ja nutab verepisaraid) ei tundunud Eesti kullafondi üürgamine enam üldse nii piinliku tegevusena. Vähemalt oli vaheldusrikkam kui paar nädalat tagasi, kus mingil põhjusel tundus kohutavalt hea ideena repeadi peal kätega lauda pekstes valjult "Oot oot oot oot otsa lõpi/ otsa lõpi laulukene" üürata.

Tallinna ülikoolis on selline võluv asi nagu vahenädal. Mul on koolivaheaeg! Tuttav nentis, et tema tütrel ka. Minu rõõm ON seejuures sama suur kui algklassides.

Kitarri (hästi) mängivaid meesterahvaid on mulle alati meeldinud kuulata, aga kui see ajastatakse samale ajale pohmelliga ja tininas võib ära tunda "Für Elise," siis see paneb asjale natuke teise pilguga vaatama.

See ei ole kellelegi üllatus, et viimasel ajal meeldib kõigile vähegi tuntud inimestele hirmsasti oma elulugusid kirja panna (või kirjutada lasta). Juba ainuüksi selliste pealkirjade nagu "Selgeltnägija Nastja esitles oma esimest elulooraamatut" võimalikkuse võimalikkus... tundub esmapilgul...khm...võimatu. Kui Nastja näiteks kunagi 40 täis saab, mitmes elulooraamat selleks ajaks juba ilmuda võiks?
Pika kontemplatsiooniakti järel jõudsin siiski loogilise järelduseni- Nastja EI SAA kunagi 40aastaseks, sest lähima aasta või paari jooksul jõuab kätte maailmalõpp ja ainsad, kes seda tõsikindlalt teavad (peale äravalituid koondavate sektide, muidugi), on erinevad eluloohuvilised kirjastused, kes siis neidsamaseid raamatud kiiresti ära trükivad, sest nemad teavad- kõigi elud ON peagi läbi.

Täiesti hämmastav, kui palju totaalset jama ma olen võimeline telekast vaatama lihtsalt sellepärast, et Colin Firth mängib seal. Nii võluv näitleja ja nii kohutavad filmid...

Mõnikord tundub, et tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas on hämmastavalt raske oma rahast lahti saada. Näiteks täna olin otsustanud minna Stockmanni ja maksta hingehinda karvaste kõrvaklappide eest, sest tuul puhub viimastel päevadel hirmus valusasti kõrva, ja kuskil mujal ma säherdusi vidinaid näinud ei ole. Kohale jõudes selgus, et täiesti ootamatult on alanud Hullud Päevad ja tulenevalt sellest oli terve kaubamaja täidetud kilavsilmsete inimestega, kellel on välja arenenud mingisugune lasernägemise erivorm, mis lubab pilgu fokusseerida vaid kollaseid hinnasilte kandvatele objektidele. Igatahes, selleks, et maksta täiesti ausalt Kohutavalt Palju raha oma kõrvaklappide eest (valge hinnasildiga!), tuli laveerida varandust kokkukühveldavate tanknaiste vahel, põigelda nende zombistunud meeste eest, hüpata üle nende lastest ja lõpuks seista mingis ilgelt pikas järjekorras, et jõuda mesilase(?)mütsikesi kandvate müüjatarideni.

Minu elu põnevusskaalal oli tänane poeskäik küll üsna suur edasiminek võrreldes eelmise nädalaga, kus isa helistas ühel õhtupoolikul ja küsis: "Kuule, ega sul purgikaanetajat ei ole?" (ei olnud) ja "Mis siis muidu põnevat?" Ma kaalusin siiralt, kas mitte rääkida adrenaliinitulvast, mis mind tabas, kui jõudsin otsusele, et üks kootud sallidest on liiga lai ja otsustasin selle üles harutada...

P.S. Mulle tundub, et natuke loll tingrefleks on hakata iga kord trolli pealt maha tulles ümisema "Nüüd elan Mustamäel..."

Otsustasin sügismasenduse vastu kasutusele võtta radikaalsed meetodid- ostsin mõned tokid lõnga ja hakkasin salli kuduma. Umbes seitse tundi hiljem võin öelda, et võib-olla see siiski ei olnud nii hea mõte, kui algul tundus. Uneaeg on käes, aga mina istun, silmad krõllis ja vaatan, kuidas sall üha enam salli nägu läheb. Selline elu. Living on the edge, huh?

Jäin vahepeal tõbiseks ja paraku oskan ma olla väga mitmekülgselt haige, st väga väikese palavikuga kaasneb üsna laiaulatuslik vaimne sandistumine. Kuulasin havi käsul ja Liisa soovil Wolfsheimi "Care For You'd" ja kui lugu jõudis umbes kohani

Doing no harm...
...and he'll say...

...I care for you... I'm there
... I'm there for you...I care...

siis olin juba pooleldi pisarais.

Way to go...

Trollis oli täna kurt vanamees. Igati korraliku väljanägemisega, aga kummalised häälitsused (ta ise ju ei kuule hääli, ka mitte enda häält) kõlasid läbilõikavalt kurvalt ja mõneti õõvastavalt. Üritas paberil ühe motelli nime näidates ja kätega seletades ümbritsevatelt inimestelt küsida, kus ta maha peaks minema. Paar vanadaami ja trollijuht aitasid. Daamid üritasid vastu viibelda ja suutsid omavahel välja selgitada, kus motell umbes asuda võiks. Seda kõike oli millegipärast hirmus nukker jälgida. Muide, sellal kui daamid kahekesi abikomando moodustasid, tegin mina eestlast- st istusin nina võimalikult sügaval raamatus ja üritasin olla nähtamatu. Näha hädas inimest, aga ise mitte midagi teha, tekitab kohutava piinlikkustunde, isegi kui abi tegelikult rohkem vaja ei ole.

Selle olukorra juures oli minu jaoks kõige kurioossem trollijuht, kes palus daamidel vanamehe enese kõrvale kutsuda ja laskis ta maha kuskil ametlike peatuste vahepeal (ilmselt siis otsitavale motellile võimalikult lähedal)- abivalmis ja sõbralik ühistranspordivahendi juht Tallinnas?!

Olematu elu olulisi probleeme:
- Mis konditsiooni peab olema end joonud, et mitte mäletada hiiglasliku sinika, mille puhul pealtnäha on kasutatud vähemalt sepavasarat, tekkimishetke?
- Miks ma näen treeningsaalis välja nagu dressidesse topitud sardell?
- Kuidas üldse juhtus, et ma tean, milline üks treeningsaal välja näeb?
- Kuidas on võimalik, et ma plaanin reede õhtul õue minemise asemel naisterahvaga koos kooki teha, teki alla pugeda (siiamaani kõlab eriti hästi) ja filmi vaadata?