Jõgevatreffist on ikka tolku ka. Tsiklimehed viisid sõitma. Tänu enda rühma tšikkide lobitööle ei olnud mul tarvis muud teha, kui lihtsalt tsikli selga istuda ja sain kahel erineval masinal selliseid kiirendusi tunda, et inglid hakkasid kõrvus laulma- teine meestest uuris, kas esimene ikka kiirendas korralikult ja kui kuulis, et küll-küll, siis üritas üle trumbata. Tsiklid, mille seljas mul siiamaani on au olnud sõita, ei võta säherdusi kiirusnumbreid väljagi. Tulemus: kõrvuni irve näos ja puhas rrrõõõm südames. Üldse pole palju tarvis.