Haapsalus sain Augustibluusi lisandväärtusena teada, et on kohti, kus inimestele üüritakse raha eest kuute, mida näiteks mu vannituba nii suuruselt kui mugavuselt kordades ületab. Aga kogemus maksab ka midagi.

Tartus sain teada, et linna kokkuhoiupoliitika on jõudnud Rüütli tänavani. Täpsemalt EI jõua sinna enam vähemalt ajutiselt öine tänavavalgustus. Väntasime Liisaga kahel rattal kesklinna väljamaalt puhkusele lastud inimest vaatama, tagasi läksime ühe rattaga. Rattalukk ei olnud mingile rattahuvilisele värdjale ilmselgelt mingiks takistuseks ja eks tal oli aega mõnusalt nokitseda ka- karta pole antud oludes ju midagi. Isegi kaine inimene (südaöises kesklinnas muidugi rariteet) ei näe sellises hämaruses suurt midagi ja tänavat katvad turvakaamerad lindistavad pilkast pimedust. Blju one, veikke linnaviletsus.

Tallinnas ei ole suurt midagi teada saanud- nüüd, kus ma siin viimaks olen, panustan sellele, et kui piisavalt kaua korrata, et Tallinna ei ole enne loengute algust olemas, siis äkki ta kaob ära.