Malevarühmad üle Eesti kogunesid kolmeks päevaks. Kui eelnevalt olid teise vahetuse ajal integreerunud eri rahvusest ühe rühma inimesed, siis nüüd integreerusid omakorda kaks minu-Siku-Egerti rühma omavahel. Üks noormees ja neiu olid juba esimese päeva õhtuks nii ära integreeritud, et kolisid oma leivad ühte telki ja ülearu palju enam ennast ilmrahvale näitamas ei käinud. (Sellest viimasest ei olnud muidugi probleemi, me kolisime siis ilmarahvaga Egerti isikus hommikul nende telki värinalarm-äratust tegema. Iga paarikese unistus, tõsijutt.)

Mis võistlustesse puutub, siis mõlemad rühmad võtsid üsna kiiresti kasutusele hüüdlaused "Võrkpall on võimatu" ja "Targem annab järele" (köieveos).

Lisaks jõudis ootamatult kätte sügis. Kui esimesel ööl lõdisesime ennast Sikuga lõpuks vastu hommikut telgis magama, siis teisel ööl unustasin ennast suurest hirmust külma ees staabi majja diivanile ja sealsamas hommikul täisriietuses ka ärkasin.

Minu meelest on kokkutulek pigem noortele ja rühmajuhtide peamine ülesanne on suitsunurgas kopsude siniseks suitsetamine, aga üldises plaanis tasub kogu see malevajant ja peavalu lõpuks siiski kuhjaga- noored muutuvad iga aastaga kuidagi järjest mõnusamaks või lähedasemaks või ma ei teagi. Sinnamaani välja, et üks neiu helistas õhtul pärast vahetuse lõppu, et head ööd soovida.