September ja kool ja nii edasi kraabivad vastikult ukse taga, sellisest asjaolust ei lase üks normaalne inimene ennast aga mitte häirida. Vastupidi- istun Tartus, keeldun siit lahkumast ja tunnistamast, et kuskil mujal eksisteerib elu. Olen viimasel ajal õnnetu-olemise hästi tõsiselt ette võtnud, mis on viinud igasuguste vastu-diversioonideni. Üks sai toimuma Soontaga metsas. Viimane kord, kui Siku metsa läks, siis sai ta päästetud hamsterkoera poolt, seekord võttis ta ennetavaks abinõuks kaasa minu ja telefoni (minu taskus). Läksime mustikaid korjama. Mustikaid ei leidnud, aga hästi palju tundmatut päritolu seeni leidsime küll ja tõime metsast ära ka. Ei olnud põhjust raamatus väga täpselt järge ka ajada- seeni ei söö meist nagunii kumbki, aga korjamine on rohkem selline noorusliku entusiasmi teema. Õhtu poole leidsime tublide korilastena veel pudeli veini, juustu ja viinamarju, võtsime pokaalid, süütasime küünlad, kulistasime veini ära ja lippasime poodi järgmise järele.

Täna on 31.august, traditsioon nõuab oma- tuleb minna ja ohverdada Treffneri kuju juures mõned noored neitsid.