Käisin paar päeva tagasi raamatukogus reisijuhte sirvimas. Otsingusüsteemis oli keegi enne mind tahtnud teada "Kuidas olla pidevalt õnnelik?". No tõepoolest.

Mul on aga viimased päris mitu kuud olnud nii, et enam üldse ei oska olla iseendaga. Sellepärast lähengi nüüd ära. (Bussiga Riiga. Lennukiga Riia->Brüssel->Porto) Üldse mitte kauaks, ilmselt paariks nädalaks- kohapeal selgub. Lähen kõnnin palverändurite rada mööda Portost Santiago de Compostelasse. Ma ei tea, mitu punkti see mulle klišeelisuse skaalal annab. Kohalikku keelt ei oska ja kedagi ei tunne, nii et ma olen pisut päris palju hirmul. Vaatan, kas ära minnes õnnestub kuidagi iseenda juurde tagasi jõuda. Tee peal mõne naljaka inimese kohtamine ja ilusate külade ja kirikute vahtimine ei teeks ka üldse paha. Ideaalis säran tagasi tulles suurest valgustatusest nagu Tšernobõli jänes, aga üldplaanis olen suhteliselt rahul ka siis, kui lihtsalt elusalt ja tervelt tagasi jõuan. Mu nõudmised ei ole viimasel ajal kuigi suured.

(P.S. Kui kellelgi häid soove kuskilt üle on jäänud, siis soovige mulle näiteks mõttes edu.)