Majutasin couchsurfingu kaudu paar päeva üht brasiilia noormeest, Brunot, kes on kodumaal ajakirjanik. Rääkis, et muretseb Brasiilia saatuse pärast, sest uus president (marksistlik naisgerilja) Dilma on vaid eelmise, Lula, käepikendus. Too olevat aga kirjaoskamatu tüüp, kes kurvastab mõtlevaid kodanikke kõige muu hulgas oma väljaütlemistega selle pihta, kuidas haridus ei ole mitte peamine ("Vaadake mind! Mina sain ju presidendiks!"). Bruno oletas, et niimoodi ei ole mõne aasta pärast enam isegi illusiooni demokraatiast.

Üks iirlasest sõber, oma linnakese nõunik, rääkis interneti vahendusel jällegi oma kodumaa olukorrast.

Elu Eesti lumehangede vahel tundub hetkel täitsa ilus.