Anomaalia

2011-12-07T03:01:00.001+02:00

Viimane hetk magistritööga alustamiseks jõuab järjest lähemale. Sümptomid: järjest kõrgenev huvi igasuguste pakkumiste vastuvõtmise, ürituste korraldamise, inimestega kohtumise, uute sarjade allalaadimise, küpsetamise jms osas.

Reedel käisin teatrikonverentsil. Ott pidas ettekannet. Sisse astusid kaks gorillat, lükkasid laualt maha Oti paberid, pakkusid talle käekotist mandariini, kallasid ülejäänud kotis olevad puuviljad maha ja läksid minema. Kui ma suureks saan, siis hakkan gorillaks.

Silkworm pupae

2011-01-21T19:33:00.001+02:00

"Tõde või tegu" ei ole ainult lastemäng. Mina sain näiteks kolm sihukest ära süüa. Nomnomnom (kui sulle juhtuvad meeldima asjad, mis haisevad nagu pehkinud maja+lehmalaut)

2011-01-09T23:16:00.000+02:00

Sellised ropud sulailmad nagu tänane tekitavad uusi spontaanseid mooduseid kulli ja kirja viskamiseks. Küsimus- kas minna koju või võtta üks jook? Kui kaaslanna jääb teel trollipeatuseni püsti, on kojuminek, kui kukub ilge matsuga külili, tuleb minna ja veel üks siider võtta.

2010-12-31T15:47:00.002+02:00

Ma ei ole küll kunagi päris täpselt aru saanud, kes või mis on tavaline mees, aga mul on üsna tugevad kahtlused, et ma jõuan selle imelooma olemusele lähemale iga korraga, kui keegi mainib, et "Ma ei ole tavaline mees."

2010-12-06T16:48:00.002+02:00

Sõiduteed on hirmus libedad. Ma ei ole üldiselt väga nõrganärviline, aga laupäeva öösel taksoga koju sõites sain küll paraja annuse põnevust. Härra taksojuht tegi selliseid manöövreid, et elu käis silme eest läbi ja rääkis sinna kõrvale lõbusalt sellest, et motokross on tema ammune hobi ja kuidas ta kunagi õnnetuse järel kolm päeva koomas veetis. Uh.

2010-11-28T20:01:00.002+02:00

Teen ühes tudengifilmis kaasa. Mind tituleeriti kõige halvemaks näitlejaks, tähenduses- rikun valel ajal valedes kohtades ringi koperdades helitaustu, itsitan viis minutit, enne kui suudan end 15sekundiliseks võtteks kokku võtta ja ei suuda ühe koha peal istuda, sest keegi on toonud võtteplatsile ägedad pehmed pallid, millega üritan žongleerima õppida. (Ei saanud selgeks. Aga järgmine kord.) Ise olen enese muidugi hirmus uhke.

2010-11-28T19:48:00.002+02:00

Majutasin couchsurfingu kaudu paar päeva üht brasiilia noormeest, Brunot, kes on kodumaal ajakirjanik. Rääkis, et muretseb Brasiilia saatuse pärast, sest uus president (marksistlik naisgerilja) Dilma on vaid eelmise, Lula, käepikendus. Too olevat aga kirjaoskamatu tüüp, kes kurvastab mõtlevaid kodanikke kõige muu hulgas oma väljaütlemistega selle pihta, kuidas haridus ei ole mitte peamine ("Vaadake mind! Mina sain ju presidendiks!"). Bruno oletas, et niimoodi ei ole mõne aasta pärast enam isegi illusiooni demokraatiast.

Üks iirlasest sõber, oma linnakese nõunik, rääkis interneti vahendusel jällegi oma kodumaa olukorrast.

Elu Eesti lumehangede vahel tundub hetkel täitsa ilus.

2010-11-26T18:29:00.000+02:00

Elu24 ja keeleuuenduse lõpmatu kurv: "Kes tantsumaailmaga rohkem kursis, paneb kindlasti imeks, et Erika on siin erakordselt tumeda, et mitte öelda negriidse nahavärviga."

2010-10-20T23:24:00.003+02:00

Märten räägib pikalt merilehmadest. Muuhulgas räägib Märten legende, kuidas meremehed olid kunagi merilehmi sireenideks pidanud, misjärel ta avaldab arvamust, et merehed pidid olema väga väga VÄGA kaua seilanud, et ajada segi 500 kilone aeglane hall tomp ja kaunihääleline naine. Siis lingib Märten mulle pilte merilehmadest. Daamid ja härrad: merilehm!

2010-10-11T08:58:00.002+02:00

Kolme tunni jooksul, mis kulus Tallinnast Tartusse jõudmiseks, jõudis kätte talv. Oleks teadnud, oleks läkiläki kaasa võtnud. Öösel sadasid maha kõik maailma lehed. Kassitoomel tantsis kõigi nende maailma lehtede keskel üks purupurjus mees. Ilus on.

2010-09-19T11:38:00.003+03:00

Käisin paar päeva tagasi raamatukogus reisijuhte sirvimas. Otsingusüsteemis oli keegi enne mind tahtnud teada "Kuidas olla pidevalt õnnelik?". No tõepoolest.

Mul on aga viimased päris mitu kuud olnud nii, et enam üldse ei oska olla iseendaga. Sellepärast lähengi nüüd ära. (Bussiga Riiga. Lennukiga Riia->Brüssel->Porto) Üldse mitte kauaks, ilmselt paariks nädalaks- kohapeal selgub. Lähen kõnnin palverändurite rada mööda Portost Santiago de Compostelasse. Ma ei tea, mitu punkti see mulle klišeelisuse skaalal annab. Kohalikku keelt ei oska ja kedagi ei tunne, nii et ma olen pisut päris palju hirmul. Vaatan, kas ära minnes õnnestub kuidagi iseenda juurde tagasi jõuda. Tee peal mõne naljaka inimese kohtamine ja ilusate külade ja kirikute vahtimine ei teeks ka üldse paha. Ideaalis säran tagasi tulles suurest valgustatusest nagu Tšernobõli jänes, aga üldplaanis olen suhteliselt rahul ka siis, kui lihtsalt elusalt ja tervelt tagasi jõuan. Mu nõudmised ei ole viimasel ajal kuigi suured.

(P.S. Kui kellelgi häid soove kuskilt üle on jäänud, siis soovige mulle näiteks mõttes edu.)

2010-09-02T11:53:00.003+02:00

Ärkan mina hommikul sõnumi peale oma sõbra telefoninumbrilt, mis üsna mitteilukirjanduslikult ütleb: "Käi perse." Et sõber ise on igati leebe inimene, siis eeldan - ju on lõukoerad kihvadega sõnumeid trükkima õppinud. Mailboxi vaadates selgub ka lõukoera isik- sõbra proua abikaasa on tuhninud igasugustes kirjades ja sõnumites ning ainuüksi nende olemasolu fakti tõttu (ju siis mitte rohkem süvenedes) sattunud täiesti põhjendamatule veendumusele, et minu näol on tegemist millegagi, mis võib olla ohtlik, ja seda ennetama asunud. Vahin veidi aega suu ammuli meili ja saadan väga viisaka vastuse. (Mul ei ole nimelt mingit plaani kuidagi ohtlikuks hakata.) Küll ääremärkusega, et ehk proua ikkagi tulevikus suvatseks pigem selliste äratussõnumite saatmist vältida. Kui toimunu jääb ühekordseks preventatiivseks žestiks, siis sellega mul väga suurt probleemi ei olegi- nähakse ikkagi naisena ja puha.

Öelge siis veel, et ma ei ole positiivne inimene.

2010-08-31T10:54:00.002+02:00

September ja kool ja nii edasi kraabivad vastikult ukse taga, sellisest asjaolust ei lase üks normaalne inimene ennast aga mitte häirida. Vastupidi- istun Tartus, keeldun siit lahkumast ja tunnistamast, et kuskil mujal eksisteerib elu. Olen viimasel ajal õnnetu-olemise hästi tõsiselt ette võtnud, mis on viinud igasuguste vastu-diversioonideni. Üks sai toimuma Soontaga metsas. Viimane kord, kui Siku metsa läks, siis sai ta päästetud hamsterkoera poolt, seekord võttis ta ennetavaks abinõuks kaasa minu ja telefoni (minu taskus). Läksime mustikaid korjama. Mustikaid ei leidnud, aga hästi palju tundmatut päritolu seeni leidsime küll ja tõime metsast ära ka. Ei olnud põhjust raamatus väga täpselt järge ka ajada- seeni ei söö meist nagunii kumbki, aga korjamine on rohkem selline noorusliku entusiasmi teema. Õhtu poole leidsime tublide korilastena veel pudeli veini, juustu ja viinamarju, võtsime pokaalid, süütasime küünlad, kulistasime veini ära ja lippasime poodi järgmise järele.

Täna on 31.august, traditsioon nõuab oma- tuleb minna ja ohverdada Treffneri kuju juures mõned noored neitsid.

2010-08-16T20:45:00.002+02:00

Haapsalus sain Augustibluusi lisandväärtusena teada, et on kohti, kus inimestele üüritakse raha eest kuute, mida näiteks mu vannituba nii suuruselt kui mugavuselt kordades ületab. Aga kogemus maksab ka midagi.

Tartus sain teada, et linna kokkuhoiupoliitika on jõudnud Rüütli tänavani. Täpsemalt EI jõua sinna enam vähemalt ajutiselt öine tänavavalgustus. Väntasime Liisaga kahel rattal kesklinna väljamaalt puhkusele lastud inimest vaatama, tagasi läksime ühe rattaga. Rattalukk ei olnud mingile rattahuvilisele värdjale ilmselgelt mingiks takistuseks ja eks tal oli aega mõnusalt nokitseda ka- karta pole antud oludes ju midagi. Isegi kaine inimene (südaöises kesklinnas muidugi rariteet) ei näe sellises hämaruses suurt midagi ja tänavat katvad turvakaamerad lindistavad pilkast pimedust. Blju one, veikke linnaviletsus.

Tallinnas ei ole suurt midagi teada saanud- nüüd, kus ma siin viimaks olen, panustan sellele, et kui piisavalt kaua korrata, et Tallinna ei ole enne loengute algust olemas, siis äkki ta kaob ära.

2010-08-12T20:01:00.003+02:00

Malevarühmad üle Eesti kogunesid kolmeks päevaks. Kui eelnevalt olid teise vahetuse ajal integreerunud eri rahvusest ühe rühma inimesed, siis nüüd integreerusid omakorda kaks minu-Siku-Egerti rühma omavahel. Üks noormees ja neiu olid juba esimese päeva õhtuks nii ära integreeritud, et kolisid oma leivad ühte telki ja ülearu palju enam ennast ilmrahvale näitamas ei käinud. (Sellest viimasest ei olnud muidugi probleemi, me kolisime siis ilmarahvaga Egerti isikus hommikul nende telki värinalarm-äratust tegema. Iga paarikese unistus, tõsijutt.)

Mis võistlustesse puutub, siis mõlemad rühmad võtsid üsna kiiresti kasutusele hüüdlaused "Võrkpall on võimatu" ja "Targem annab järele" (köieveos).

Lisaks jõudis ootamatult kätte sügis. Kui esimesel ööl lõdisesime ennast Sikuga lõpuks vastu hommikut telgis magama, siis teisel ööl unustasin ennast suurest hirmust külma ees staabi majja diivanile ja sealsamas hommikul täisriietuses ka ärkasin.

Minu meelest on kokkutulek pigem noortele ja rühmajuhtide peamine ülesanne on suitsunurgas kopsude siniseks suitsetamine, aga üldises plaanis tasub kogu see malevajant ja peavalu lõpuks siiski kuhjaga- noored muutuvad iga aastaga kuidagi järjest mõnusamaks või lähedasemaks või ma ei teagi. Sinnamaani välja, et üks neiu helistas õhtul pärast vahetuse lõppu, et head ööd soovida.

2010-08-09T10:03:00.002+03:00

Eile käisime kooriga Viru folgil. Ülesanne: leitsakust poolküpse (medium) publikuni läbi laulda ja ise kuidagi ellu jääda. Mõned tunnid hiljem sai sinisest taevast paari minuti jooksul sünkjasmust, vihma sadas peaaegu horisontaalis ja pealava katus lendas pärast paari Haydamaky lugu olematusse (aga kui ta surnud pole, siis elab ta siiamaani).

2010-07-31T20:35:00.002+03:00

Jõgevatreffist on ikka tolku ka. Tsiklimehed viisid sõitma. Tänu enda rühma tšikkide lobitööle ei olnud mul tarvis muud teha, kui lihtsalt tsikli selga istuda ja sain kahel erineval masinal selliseid kiirendusi tunda, et inglid hakkasid kõrvus laulma- teine meestest uuris, kas esimene ikka kiirendas korralikult ja kui kuulis, et küll-küll, siis üritas üle trumbata. Tsiklid, mille seljas mul siiamaani on au olnud sõita, ei võta säherdusi kiirusnumbreid väljagi. Tulemus: kõrvuni irve näos ja puhas rrrõõõm südames. Üldse pole palju tarvis.

2010-07-31T09:01:00.002+03:00

Aliisa ja Martini tungival nõudmisel on mul mälestuseks nende poolt ülejäänud juuste alla peidetuna üks pisike rastapats, mingi puust värviline vidin küljes.

Siku läks, Egert tuli. Käisin mitu ringi tsikleid imetlemas ja koos Egertiga salaja öösel ka pidu kaemas. Täna läheme terve kambaga paraadi vahtima.

Alles jäänud noored on kõik hirmus toredad, aga üldises plaanis on selle rühma näol tasutud kõik mu võlad selle eest, et kolm eelmist rühma praktiliselt täiesti ilma probleemideta on läinud (aga vähemalt on siin koguaeg hirmus põnev, eksole). Olen Sikuga nõus- rühmale ei ole ilmselt ülearu hästi mõjunud ka see, et teisel nädalal on suurem osa energiast kulunud rühmasiseste tulekahjude kustutamise asemel korralduslike ja logistiliste probleemidega tegelemiseks - st kellegi tegemata töö tähendab seda, et meil ei ole olnud päris 100% seda aega ja energiat, mis taolise keskmisest keerulisema rühma puhul tarvilik on.

Viimased kaks päeva tõotavad siiski ilusad tulla (ptüi-ptüi....)

Homme kell öösel jõuame lõpuks tsivilisatsiooni. Alleaa.

2010-07-29T14:39:00.003+03:00

Publiku tungival nõudmisel (=üks anonüümne kommentaar) kahe rühma ühendatud malevapulmast araabia stiilis (vabas vormis, loomulikult).

Eelnev kokkulepe oli, et rühm, kust pärineb peigmees, saadab temast foto ja meie saadame neiu. Tünga said mõlemad- meie saatsime siivsate inimestena burkades neidude fotod ja peigmees, kelle pilti meie näinud olime, põgenes pulmapäeva hommikul Tallinnasse. Leiti uus abiellumisealine.

Mina ja Siku moodustasime üle maade ja merede tuntud siiami kaksikutest mulla Abdul Shikeiu ja lugesime oma manitsussõnad, et kalliskividena säravad pruudid (3 tk) oma imetabasele peigmehele (1 tk) ikka palju põngerjaid sünnitaks, kelle jalgade tatsumist siis köögipõrandal kuulda. Igaks juhuks tõlkisime osa teksti veidi muudetud tähendustega viipekeelde. Selle tegi võimalikuks Timo, kes oli eelneval päeval vastava koolituse maha pidanud, mistap Kuremaa rühm võib viibeldes vabalt vestelda emast, prostituutidest, seksuaalvähemustest, oravatest, paksudest koaaladest ja muust hädavajalikust.

Kaasavaraks andsime pruudi suguvõsa poolt kaks oraaklit (paremad kui kohvipaks!) ja kõhutantsija. Hiljem müüsime pruutidele orjade oksjonil maha näiteks voodilinaorja (omad tuttavad linad kõnnivad kahel jalal! Suurepärane reisivarustus), tsaar Bob I (palju prestiižsem kui renesanssmööbel või Picasso maalid), kaks neegrit (uhkete soengute tõttu saab kasutada tolmuharjana) jne.

Ka staabirahvas austas meie pulmi oma kohalolekuga. Miskipärast olid nad end riietanud ansambel Caatriks (neil oli mingi teine tõlgendusvariant, mida ma ei mäleta). No ja hiljem muidugi mängud ja trall ja söök ja tort ja üks segastel asjaoludel hüsteeriasse sattunud ja end tuppa lukustanud vene poiss. Sest siin ei ole ühtki päeva, mis ilma aga-deta õhtusse läheks.

Väljaspool pidustusi on lood siin aga sedapidi, et meie ajame asju, terve kuradi Kuremaa ajab meie asju ja ainus, kes asju ei aja, on inimene, kes neid asju peaks ajama.Väljaspool pulmatralli oleme end ogaraks mõelnud ja kõik kaasa antud Simplid tühjaks helistanud, sest üks asi, mida vastava ala Asjapulk (muidu hea inimene, aga oma ametikohal mitte ülearu kompetentne) mitte ei olnud teinud, oli rühmale ulualuse muretsemine ajaks, kui meie ühikakohad saavad Jõgevatreffi tsiklimeeste poolt üle võetud. Kuuldavasti ei ole me mitte ainus rühm, kes on kannatada saanud Asjapulga loomingulise suhtumise tõttu ametisse, mille eest ta palka saab. Sel korral oli boheemlaslikku spontaansust natuke liiga palju. Mitte, et ma ei oskaks hinnata südaöösel valgustamata asulas kolimise romantikat.

Eilseks olime Sikuga korda rääkinud uue ööbimiskoha ja söömisvõimalused- kuna söökla jääb festivaliala sisse, siis ei tahetud meid sinna mitte lasta, aga pärast läbirääkimisi ürituse Bossiga on rühmal luba siiski sööklas süüa ja mitte toitu karbikestega üle aia saada ning rühmajuhtidel on Jõgevatreffi käepaelad ümber käe. Autasuks kõige jama toimimasaamise eest kavatsevad nad (minu ja Siku isikus) seda oma äranägemist mööda ka kasutada. Mina näiteks tahan ilusamaid kaherattalisi eksemplare silitamas käia. Festivalialale ei taheta malevlasi sellepärast lasta, et treffi Bossil on visioon, kuidas kõik suured kurjad tsiklionud tahavad just meie 15-aastaseid tüdrukuid oma telkidesse lohistama hakata.

Igatahes, hetkel, kui kõik sisuliselt kokku lepitud oli, helistas Asjapulk ja arvas, et me võiks nüüd hoopis kõik Luuale kolida. Mitte, et noored oleks siin väga vähe solgutada saanud. Paar teisesuunalist ja ilmselt mitte mulle uusi sõpru toovat soovitust hiljem soostus Asjapulk rühma minemakupatamise asemel kaaluma siinpakutud koha hinna allapoole tingimist. Kell kaksteist öösel hakkasime kolima, kella kaheks jõudsime magama.

Hetkel tundub kõik ilus ja rahulik, aga eelnevaid päevi arvestades olukorra püsimise peale kihla vedada ei tasuks.

2010-07-24T08:59:00.003+03:00

Viis venelast läks ära, sest töö on nende jaoks liiga raske. Kahju ei ole, kahju on ainult sellest, et nad üldse tulid. Üks eredamaid telefonikõnesid oli lapsevanemalt, kelle loogika oli umbes järgnev- kuna vene noored korjavad ca 30% sellest kogusest, mis eesti omad, siis ilmselt venelasi diskrimineeritakse. Selle peale ei tulnud lugupeetav lapsevanem aga mitte, et võib-olla on laps lihtsalt kuratlikult laisk ja igal muul alal täiesti osavõtmatu. Kihvtid venelased jäid õnneks siia. Huumori ühisosa hakkab ka välja paistma- see avaldub küll peamiselt naljades kellegi käe maharaiumise teemadel...

2010-07-21T20:25:00.003+03:00

Hullult raske on kedagi motiveerida, kui nad lihtsalt ei saa sõnakestki aru. Vene pool rühmast on laisad nagu lohed. Üks, kes meenutab igas võimalikus mõttes morska, oskab öelda kõigele vastuseks ainult "Patšemu?" Mõtleme Sikuga pead haigeks, et tekitada üritusi, mis oleks kõigile meeltmööda. Hullult raske, sest kui umbkeelsed poisid veel hatšu igrat korvpall, siis paar vene tüdrukut jällegi arvavad, et sport ploha.

Elistvere rühmast tuli kuus inimest külla. Kolisid ühiselamus mingisse tuppa, mille uks oli lahti ja kui oma sissekolimisega vahele ei jää, siis jäävad kaheks ööks siia ja retsivad homme rõõmsalt meie rühma ära.

2010-07-20T09:07:00.002+03:00

Malevasuve teine vahetus. Teeme Sikuga Kuremaal natsimalevat. Teisel päeval lõime paar väga korralikku neidu loata poodimineku eest hoiatuseks risti- 25 ringi ümber majadekompleksi (arvutasime joostud maaks ligikaudu 5-6km) ja selgituskirjad otsa. Põhjus lihtne- osa rühmast omab tugevat potentsiaali jamadesse sattuda. Täisealisi on liiga palju ja suitsu- ja alkoholilembelisi (viimaseni ei ole keegi vist küll jõudnud, aga soov ja teostusplaan kumab neil silmist) tibinaid/lolitasid samuti. Paar tšikki suutsid juba esimesel ööl endale mingid korvapallipoisid külla kutsuda. Viimased ei ole siin mitte kirkaimad kriidid- kui sa tahad salaja naistele külla hiilida, siis korduvalt kümnekesi mööda treppi trampimine ei ole võib-olla parim võimalik variant. Positiivset ka- vene noori on küll pool malevat, aga umbkeelseteks osutus neist ainult kolm. Juurime malevlaste hilinemiskommet välja- kõik kes hilinevad, laulavad vähemalt ühe salmi eesti hümni (vene pool malevast ei ole selle üle mitte ülearu õnnelik).

2010-07-16T18:44:00.002+03:00

Viimase tööpäeva puhul läks ühel noorel rattakett pooleks ja üks tšikk virutas kirvega oma varbaküüne pooleks. Veritses kõik kohad täis, kui enam nii väga ei veritsenud, puhastasin ja sidusin tal varba kinni ja soovitasin majja puhkama jääda. Tüdruk ütles, et ta niisama ei viitsi olla ja paterdas tagasi metsa tööle.

Samas üks noormees näitas meistriklassi töö hoidmises (sest tööd tuleb hoida, mitte teha, et ta jumala eest otsa ei saaks), täna leidsin ta kirvest maa sisse loopimas ja peatasin ta täpselt sel hetkel, kui ta järjekordset (veel) elusat puud rappima kavatses hakata. Seletad kuradi kümme korda, et ära viruta kirvest puu sisse, see ei ole eluslooduse suhtes mitte kuidagi hea ega ilus ja nii kui korraks pilgu ära pöörad, äsab tüüp jälle mõnele täiesti süütule puule ja vahib suurte vasikasilmadega otsa: "Ega nad siis täitsa kohe ära ei sure ju."

Tööandjad küpsetasid viimase päeva puhul kooki, tegid jooki, andsid üle tänukirja, 17 RMKvõrukaela (tavakeeles kutsutakse vist buffideks vms) ja pudeli angervaksasiirupit, mida meie tüdrukud teha olid aidanud (kuuldavasti suurepärane pohmakarohi). Noored ja tööandjad näisid vastastikku üleüldse igatpidi õnnelikud olevat ja malevarühma oodatakse Elistverre ilmselt ka järgmisel aastal.

Täna näidiskohtuväitlus, homme malevapulm.

2010-07-13T23:59:00.002+03:00

Ma kahtlustan, et ühe minu tuttava näol on tegemist tõupuhta eesti soost isasega (ma nime ei nimetaks, aga ta laseb ennast vaaraoks kutsuda). Täna oli tal oma neiuga 8 koosoldud kuu tähtpäev. Neiu saatis noormehele Elistvere loomaparki romantilise kirja palvega see just täna üle anda. Noormees saatis neiule smsi.

2010-07-12T17:50:00.002+03:00

Tallinna külalistel on üsna tänuväärne komme mitte tulla tühjade kätega. Lisaks pildilnähtavale on siiamaani toodud dvd-l paar Pöffi filmi ja hiiglaslik arbuus. Meile mahub veel. Nii asju kui inimesi.

2010-07-11T18:43:00.003+03:00

Kummaline malevarühm. Tüdrukud ei karda kuraditki, üks poiss kardab konni ja kui mingist toast hiir leiti (seesama, kes pildil), siis käisid kõik teda silitamas, muretsesid, miks ta nii aeglaselt liigub ja üritasid hiire kodustamiseks puuriks sobivat anumat leida. Puuri ei leitud, hiir tuli lõpuks ikkagi välja viia.

2010-07-10T22:21:00.003+03:00

Öösel said rebased ristitud. Sedapuhku ainult viis- malev on vanu kalu täis. Peamiselt tegeleti klassikaliste rõvedustega, millest minu isiklikud lemmikud on pealtnäha üsnagi süütud, aga tegelikult üsna ilged kinnisilmi-tegevused nagu banaani imemine läbi suka või limonaadi joomine, mille sisse on hulpima jäetud toores muna.

Egert tegi eile õhtul rahvatantsu-koolitust, mina täna päev läbi kestva teatrikoolituse. Õhtu lõppes taidluskavadega, jagasime pea- ja eripreemiaid. Karakteriloome preemia kõrval jagasime välja näiteks ka karjeloomepreemia.

Käime iga päev ujumas (uppumine lubatud vaid vanema kirjaliku loaga). Prossa järve pisike puust hüppetorn hakkab otsi andma- lisaks puuduvale trepiastmele on koos inimestega hüppama hakanud ka platvormi moodustavad lauad.

2010-07-09T12:21:00.002+03:00

Ärkasime kogemata Egertiga tund aega liiga vara, äratasime kõik malevlased üles (vile otse kõrva), avastasime, et aeg on tund aega liiga vara ja läksime ära magama. Nad ei tundunud ülearu õnnelikud. Miks- ma ei tea.

Kui külastused senisel kujul jätkuvad, on külalisi siit peagi rohkem läbi käinud, kui malevlasi kokku on. (praegune seis 15:9 malevlaste kasuks)

Tarvilisi nippe- kui malevlane rühmajuhtide tuppa lukustada, hädakisast mitte välja teha ja ise ära minna, siis võib mõne aja pärast leida eest pestud ja koristatud toa. Ei saa lubada, et see alati töötab, aga kellel võimalik, siis soovitan vähemalt proovida.

Lisaks alustasime arenguvestlustega- öösel tuleb pimedas toas süüdata kolm küünalt (siit ilmselt variant, kust rühmajuhtide-vaheliste afääride jutud võivad alguse saada), sättida laua ümber toolid, kutsuda inimesi ükshaaval sisse (minimaalne aeg pool tundi) ja ristküsitleda neid maheda hääletooniga absoluutselt igasugustel teemadel.

Kohalikega pole sel aastal veel probleeme olnud (ptüi ptüi etc). Egert ristiti nende poolt küll kohe esimesel päeval roosa särgiga debiilikuks, aga see on nii leebe, et siinseid teades oleks nad võinud sama hästi roosibuketi ukse taha saata.

2010-07-06T00:53:00.002+03:00

Malevasuvi on ametlikult avatud. Uus suur juht ja õpetaja tahtis avamise puhul teha mustkunstitrikki banaanidega, aga ei jõudnud ettevalmistustega ühele poole. Võtsin teadmiseks ja sõin banaanid ära.

Kui esimeses vahetuses on üle kolmandiku tuttavad näod, siis teine vahetus saab olema täiesti võõras ja kolmandik ei räägi eesti keelt. Nende emad räägivad (ma tean, sest nad helistavad kogu aeg minu kaasrühmajuhile Siku isikus). Praegu on veel vara muretseda, aga ma ei kahtle, et saab olema põnev.

Esimene vahetus on rattarühm. Käime loomapargis karudel hambaid pesemas. Või vähemalt üritame noori metsa alt haljastustöödelt suunata seda tegema (tuleb anda kätte hambahari ja noori seltsimehi veenda, et puuris istub Savisaar.) (Ma arvan, et see võib kunagi tööle hakata, esimesel päeval jäid nad näiteks päris kiiresti uskuma, et Luua järv on kuivendatud.)

Teise malevapäeva puhul on meie lauale laekunud üks seletuskiri teemal "Kuidas imeda oravat" ja teine instruktsioonina ohtudest, mis valitsevad rühmajuhtide mitte kuul(a)mise korral.

Hoiame isikukultuslikku joont- see, et "Egert" ja "vaarao" on sünonüümid, on varakult väga heade tulemustega teadmiseks võetud. Mina olen tagasihoidlikum pool- rajasin rühmasisese koori, esimene etteaste on tehtud. Laulusõnad ei pääsenud tsensuurist läbi.

2010-06-25T07:42:00.002+03:00

Sõit eestlaste joomapüha tähistama toimus Annikeni juhitud uunikumist Ladas. GPSiga Ladas seejuures (sest spidomeeter ei tööta). Pea sama stiilne, kui kunagine roadtrip Kaska masinas (autoks ei saanud seda vist nimetada), millel poole sõidu pealt lakkas olemast turvavöö (kukkus seina küljest lahti) ning et aken üleval püsiks, oli selle vahele topitud peitel. Keskmine kiirus oli 40km/h, allamäge veeres vahepeal pisut kiiremini ka. Sedapuhku esines surmahirmu küll oluliselt vähem ja oma silmaga nägin, et maantee peal võttis Lada ligi 70km/h välja.

Sel aastal keegi nägupidi lõkkesse ei kukkunud. Istuti rahulikult. Viisime läbi sääskede genotsiidi, käisime küpsete inimeste kombel öösel Lada akna taga seal peituvat paarikest pildistamas ja grillisime öö jooksul ära kõik, mis kätte juhtus, st erinevatest lihatoodetest ja kartulitest seente, juustu, baklažaanide ja banaanideni välja. Hommikul tundus arukas mõte helistada raadio Elmarisse ja paluda soovilooks "Kartuliõit". Saime.

2010-06-22T13:51:00.002+03:00

Seda, kui hea on tegelikult täisealine olla, tajusin selgelt alles isa 70. aasta juubelil. Tema sõbrad on muidugi igavesti toredad ja nii, aga no ei ole päris minu seltskond. 40-50 aastat vanusevahet võib siin mingit osa mängida. Igatahes, sellest hetkest, kui vahuveinid välja kallati, lahkusin alkoholilaua juurest peamiselt vaid selleks, et joogi sisse maasikaid lõikuda. Kui vahuveini enam sisse ei mahtunud, läksin üle kohvile ja konjakile, hiljem veinile. Õde on kahjuks vaid 12-aastane ja suri silmnähtavalt korduvalt igavusesurma, täditütar on õnneks peaaegu minuealine (vaid 15 aastat vanem) ja jagas minu suhtumist peo mõnusamaks muutmise osas. Töötas, ma ütlen, töötas! Inimesed tundusid järjest ägedamad ja tuleku või mineku puhul kallistama tulevad tädid tundusid järjest vähem häirivamad ja ma-tegelikult-tean-kes-sa-oled-naeratus hakkas järjest loomulikumalt välja tulema.

Järgmisel päeval põrutasin Tartusse Liisa sünnipäeva tähistama. Vananes teine sõprade abiga väärikalt. Õhtusse mahtus veel lokaal Zavood, kus üritasime Sikuga meeskorporante ärgitada "Kartuliõis, kartuliõis" laulma, aga nad üldse ei osanud. Ju on rohkem naiste rida.

Magama sai mindud vast viie-kuue paiku, sellest hoolimata olime Liisaga kell kümme hommikul juba Peetri kirikut valvamas. Sünnipäevakingitused ärgitaksid ilmselt küll laiemalt ilma vaatlema- Mormoni raamat, Piibel 100 minutiga, Koraan...

Aga kirikus oli igavesti huvitav. Uurisime nurki ja nurgataguseid (kui kohutavalt palju uksi!), jõime mummulistest tassidest teed, jalutasime kirikuaias, valisime lauluraamatust huvitavamaid palasid (üldse ei olnud väga huvitavad samas, gospel on ikka palju ägedam, ma ütlen). Mul on vahepeal täitsa siiralt kahju, et minu perekond religioosselt nii leige on. Oleks vähemalt tõsimeelsed ateistidki... Ainus inimene, kes üldse mingisuguste probleemipüstitustega välja tuleb, on isa, kelles ilmneb aeg-ajalt peaaegu maniakaalne huvi Kreeka jumalate sugupuu vastu.

2010-06-18T22:43:00.002+03:00

Härra kaasrühmajuht rääkis, et ma olla malevas omamoodi müstiline tegelane. Inimesed teavad, et ta teeb rühma Keiuga, aga keegi ei tea, milline Keiu on. Ma otsustasin, et see sobib mulle suurepäraselt ja edaspidi hakkangi ennast müstilise aura säilitamise nimel ilmutama vaid korra aastas- nagu jõuluvana. Ainult et jään pikemaks ja kingitusi ei too. Kui keegi ei peaks uskuma, et ma olemas olen, siis ilmutan end röstsaial.

2010-06-05T18:50:00.003+03:00

Mul on üks hullult kihvt sõber. Ta ilmub välja korra kuni kaks aasta jooksul ja tavaliselt sel hetkel, kus ma kaalun enese kägistamist mõne nöörilaadse objektiga. Paar aastat tagasi tekkis ta tühjusest ühes Tartu toidupoes, käes pakk jogurtit. Valmistusin parajasti Emajõkke viskuma, sest segastel asjaoludel oli mul tarvis ühe päevaga terve Sumeri ajalugu pähe õppida. Sõber ütles, et üldse ei ole vaja, tiris mu Vanemuise ette istuma ja õpetas mingit paela punuma. Seekord tabas ta mind hetkel, kui olin paar päeva üritanud välja arvutada, kui kõrgel täpselt siiski asub üheksas korrus ja mõelnud selle teadmise võimalikele kasutusaladele. Lõpetasime Heidi ja Sikuga parajasti minu mitte ülearu hästi õnnestunud gurmeerooga (aga ma vähemalt proovin!), kui ta helistas ja kutsus mingisugusele plaadiesitluskontserdile. Ootas kesklinnas trollipeatuses, ühel põlvel, lilled käes. Öö jooksul aitas mind sõnadega, Sikut jalamassaažiga. Ma mõtlen mõnikord, et teda ei olegi tegelikult olemas.

2010-06-04T00:32:00.000+03:00

Ma taasavastasin mullikile! MULLIKILE, mu sõbrad!

2010-06-03T23:54:00.002+03:00

Tallinna kesklinnas on üks hotell või hostel, mille nimi on G9 (sellest, et nimes on G-täht, sain alles täna aru, kahtlaselt meenutab seda numbrit...noh, mis näeb välja nagu tagurpidi üheksa). Suur punane silt on nime presenteerimise tarbeks ka. Hirmsasti tahaks teada, kas seal pakutakse ka sõbralike neidude teenuseid? St kas tegemist on suurepärase juriidiliselt korrektse avaliku reklaamiga või totaalse semantilise käkiga.

2010-06-02T20:43:00.004+03:00

Ma hakkan mingil määral aru saama, miks meeldib erinevatele vanaprouadele aega akendel veeta. Naabermajas on mingi vanamees vahelduva eduga hommikust saati rõdul lõuanud. Küll ergutab mööduvaid tütarlapsi, küll sõimab venelasi ja vahepeal sülitab selliseid lärakaid, mis jõuavad enam-vähem naaberrõdule välja (maja ees on suur veelomp, mul on teatavad kahtlused selle päritolu osas...). Ma olen üldiselt igasuguse lärmi suhtes üsna immuunne, aga päeva jooksul olen nüüd nii mõnedki korrad käinud sündmuste arengut rõdult jälgimas. Lõpuks on kohale jõudnud härra ja proua politseinik, kes tirisid meesterahva õuele. Too istub nüüd oma paraadna trepil, till ripakil, ja räägib II maailmasõja statistikast (võrdlus teadaolevate ajalooliste allikatega on huvipakkuv), üürikorterite hindadest, kassipoegadest ja sellest, et kõik ta sõbrad on ära surnud. Politseinikud kõnnivad tema ees edasi-tagasi ja näivad toimuvast lihtsalt siiras hämmingus olevat. Sotsiaalne draama oma parimas vormis.

Edit: Kohale jõudis kiirabi ja sündmuskohale on lisandunud mõned huvitunud lihtkodanikud. Arstid, politseinikud ja muud huvilised kõnnivad ringis ümber räuskaja. Hakkavad ilmselt "Kes aias" mängima. Ainult, et traditsiooniliste sõnade asemel laulab ringisseisja "Kuradi tibla, kao ära Narva taha."

Edit vol 2: Mees astus marsisammul politseiautoni (till võttis selle käigus täitsa kepsakad võnked sisse) ja suruti hellalt pea ees autosse. Etendus on tänsaseks läbi, kõik osalised lahkuvad sündmuskohalt.

2010-05-31T21:01:00.003+03:00

Nuhkide värk- rootsi poiste lõustaraamatu sein tuli ikka google translatoriga igaks juhuks üle käia- kas nad ikka tegelikult ka armastasid toimuvat. Tulemus- jap, armastasid ja ühtlasi arvavad nagu Pastacaski, et genklubi on kõige ägedam klubi üldse. Ma pean tagasihoidlikult nõustuma.

2010-05-31T20:00:00.003+03:00

Mailaulu kontserdid läksid imetabaselt (rahaliselt oli väikest kärsahaisu tunda, aga sellega olime tegelikult mingil määral arvestanud). Liisa küpsetas koos vabatahtlikega köögis hommikust saati kuhjade viisi pirukaid ja pannkooke, Siku tuli hiljem ahjusooja koogiga. Kõik kadus ja sõrmed limpsiti ka puhtaks.

Esinejad olid ääretult võluvad ja lisaks sellele veel üksteise muusikast vaimustuses. Rootsi poisid, kelle raiderid olid täis ilmvõimatuid nõudmisi, osutusid tegelikult väga vähenõudlikeks ja ei uskunud oma silmi, kui neile soojad pirukad ja külma õlle ette tõime. Sellele võis kaasa aidata asjaolu, et festival meie naabervabariigis, kus nad eelmisel päeval esinema pidid, oli olnud väiksemat sorti looduskatastroof. Siin sujus kõik aga minuti pealt ja poisid võeti väga hästi vastu. Kontserdijärgsel hommikul sai tõstatud küll võimalus, et äkki hoopis plaksutati sääskede tapmiseks ja trambiti pärast nende laipadel.

Kui rootsi poisid olid sigaõnnelikud, siis muidu igati toredad funk-poisid Eesti põhjaosariikidest jällegi jõid ennast käoks, mis omakorda muutis nad laval noorteks kukkedeks. Et soundchecki ja esinemise vahel oli igavene hunnik tunde, siis täitsid nad aja mõnede üleliigsete rummiliitritega ja nii see loomaaed lahti läks. Õnneks oli see ainus taoline apsakas.

P.S. Mis Tartu mutant- ja laulusääskedesse (sic!) puutub, siis mul on teatavad kahtlused, et nad sellepärast nii prisked, et neid toidetakse tallinlastega.

2010-05-27T12:41:00.003+03:00

Ei saa öelda, et põnev poleks. Eile vahetult enne Klassikaraadio intervjuud helistati Terevisioonist ja öeldi, et me võiks tulla reede asemel neljapäeval, s.o täna hommikul. Õhtul sõitsime rongiga Tallinnasse. Vahepeal õnnestus veel õnneliku kokkusattumise läbi leida rootsi bändile ööbimiseks korter. Varahommikul põrutasime telemajja. Mõni minut intervjuud, mõni minut lugulaulu Moskva/Odessalt. 8.54 hakkasid jooksma tiitrid, 9.05 läks buss, mille peale bändi viiuldaja kindlasti jõudma pidi, nii et oli tormamine nagu seiklusfilmis. Nüüd äkitselt tekkis aga kuskilt veel esinemissooviga meesterahvas, kõlas interneedusest kuulates täitsa hästi, nii et laupäeval on üks autorilaulude esitaja juures. Igasugused sellised ootamatud juhtumised on ühtpidi põnevad, aga samas teevad ärevaks ka. Vähemalt ei ole talv ja olukordi, mis Põimul korraldajana ette on tulnud, ei saa (vist) korduda (->ükski bänd ei jõua soundcheckki, sest kõik istuvad Tallinn-Tartu maanteel autodega kuskil lumehanges kinni ja joovad).

2010-05-23T12:49:00.001+03:00

Siit saab kuulata, mida TLÜ kammerkoor täpsemalt tegi, et Haapsalus grad prix võita.

2010-05-20T21:30:00.002+03:00

Käisin arsti juures. Sain erinevaid antibiootikume. Öeldi, et rääkida tohin minimaalselt (ka väljaspool meditsiinivaldkonda päris hea soovitus) ja laulmise peale ei tohi isegi mõelda. Sõnaga, kui ma oma häälepaelu veel tulevikus mingil sihtotstarbelisel eesmärgil tahan kasutada, siis passin nüüd kodus, pop-jazz kooride festivalile lehvitan kaugelt tervituseks ja mõneks ajaks unustan sigaretid ja alkoholi. Mitte just see uudis, mida kestvate ovatsioonidega tervitada. Samas ma saan absoluutselt aru, et olen selle jama endale ise kokku keeranud ja paar nädalat püstijalu põdemine ei saanudki väga palju paremasse kohta välja viia.

2010-05-19T20:25:00.001+03:00

Et ma tahan teada, kuidas Päris Muusikud kontserte teevad, siis sattusin erinevaid raidereid lugema. Ma olen üsna veendunud, et Iggy Popil on need kõikse võluvamad üldse. Link ka

2010-05-19T13:44:00.001+03:00

Ettearvamatuid olukordi ürituste korraldamisel

põim says:
Halb uudis on see, et meie trükikoda sai välguga pihta

2010-05-19T01:04:00.003+03:00

Kevad peab olema käes, kui täiesti loogiliseks tegevuseks muutub pornofilmide süvaanalüüs vürtsitet aruteludega, kuidas peaks ise hakkama režissööriks, et see kõik ikka nii palju parem välja näeks.

Mis on selle kevade juures aga täiesti ebaõiglane- mingid täiesti jaburad köhahood, mis ei ole hoolimata medikamentidest ja liitrite kaupa joodud teest juba päevi lasknud öösiti rohkem magada kui 3-4 tundi. Et see asi on juba natuke hirmutav, siis võtan julguse kokku ja otsin ilmselt endale lähitulevikus arsti (mis tähendab ilmselgelt seda, et helistan emale ja palun tal seda kõike teha).

2010-05-17T11:58:00.002+03:00

Neljapäeval oli HTG kooliteatrite õhtu, seega esialgu viimane asjatoimetus oma trupiga. Lõpetamise puhul olid nad teinud mulle jabura video, nii et ma olin keskmisest enam heldinud-härdinud. (Ei, see ei olnud tüüpiline youtube fotokollaaž Celine Dioni taustal, ikka täitsa film oli kohe)

Teen nägu, et mul ei ole sessi ja ignoreerin kohustusi sellega, et lihtsalt ei vaata eksamiplaani.
Tartlased istuvad aga vististi kõik grupiviisiliselt raamatukogus ja näiteks Liisa raporteeris just, et teeb esseed teemal "Kuidas kirjutada uurimustööd" ja tsiteerib selles Tom Lehrerit. Ma ausõna olen kohutavalt uhke, et mul on sellised sõbrad.

2010-05-12T22:52:00.002+03:00

Ma olen siin nüüd mõelnud. Ja jõudnud järeldusele, et parim algus ükskõik millisele päevikuvormis jutule on kahtlemata "Täna oli kooli ees kaamel."

Tahaksin, et saaksin ka selliseid asju kirjutada. Ei saa.

Et ma tegelen parajasti infiltreerumisega- sokutasin end täna BFMi autobiograafilisi dokfilme vaatama- siis saan tsiteerida seal kuuldut: "Su rinnad on montaažiruumis suur hitt." Kui juhtud end pidama mõtlevaks isikuks, siis ei ole see võib-olla see asi, mida esimese asjana hommikul kuulda tahaks, aga olukorra teatavat koomilisust ei saa eitada.

Keegi ei ole siiski tegelenud (tahtliku) pornograafiaga- võtetel anti mingisugune kaudselt riideeset meenutav asi selga küll, ent populaarseim osa (=osad) minust teeb (=teevad) iseseisvumiskatseid. Ma ausõna tahaksin ise ka, et minu parimaks tunnuseks peetaks suurepärast iseloomu, aga segastel asjaoludel (suurepärase iseloomu puudumisel) see nii ei ole.

(Lõpetasin poole tunni eest diskursuseanalüüsi essee kirjutamise. Leiutasin selle tarbeks guugli andmel Eestis senikasutamata meta- eesliitelisi mõisteid. Selle kõige peale hakkas mul päris halb, nii et ma arvan, et vahelduseks teenisin auga välja võimaluse rääkida kaheldava väärtusega teemadel)

2010-05-12T01:31:00.003+03:00

Kurtsin sõbrale muret- sain ootamatult teada, et ajal, mil ma enda meelest pidasin tuttava neiuga läbi msni hirmus vaimukat vestlust tema isiku kõmuajakirjandusse lekitamise võimalikkusest (koos pealkirjadega, mis hõlmasid missioonisõduritest tegelasi jms), oli neiu juttu ilmselt tõsiselt võtnud. Sõber antropoloog ütles, et ma ei muretseks.

Crah G says:
aga sellepärast ma internetti uuringi
moments like these
kehakeeleta on keeruline
mõtle kuidas veel kirjaaegadel asjad käisid
teine jõuab sulle mõrtsukad kaela saata, enne kui jõuad uuele paberile "lol" kirjutada

ja veidi hiljem

Crash G says:
sarkasm internetis on nagu püüton lastetoas
nagu oleks, aga lapsed on ikka surnud
bad, bad metaphor
Keiu says:
mul on hea meel, et öö inspireerib sind
ühtlasi avaldan siinkohal lootust, et sulle veel lähiaastatel isadusrõõme ei pakutaks
Crash G:
püüton võtab, püüton annab

2010-05-09T22:00:00.003+03:00

Selline näeb välja naisterahva kael, kui meesterahvas on üritanud teda tabada rusikaga näkku, aga on pihta saanud vaid kaelale. Et meesterahval on keskmisest enam massi ja ilmselt ka jõudu, siis võib ainult oletada, et see kael ei tunne end mitte ülearu hästi. Mina ei ole see, keda löödi, küll aga nägin pealt nii seda, kuidas ilma igasuguse provokatsioonita sai rusikaga naine, kes üritas osapooli rahustada, kui ka seda, kuidas löödi korduvalt maas lamavat meest, kes seejuures ise kordagi kätt ei tõstnud. (Täna kuulsin telefonis rusikamehelt, kuidas mees, keda löödi, oli ise kõiges süüdi ja kuidas naist lihtsalt lükati tee pealt eest...)

Sõnaga, musta pesu avalik pesemine (ka inimesi anonüümseks jättes) ei ole kõige eetilisem asi kogu maailmas, aga mitte mingis maailmas ei ole minu meelest aktsepteeritav naisterahva löömine ja ma leian, et kui antud olukord jääks järjekordseks seeriaks eestlaste tüüpilisest "Ta lõi naist ju ainult rusikaga, ärme sellest räägi, piinlik ju," oleks veel halvemini.

Mailaulule!

2010-05-06T13:45:00.004+03:00

Teeme parima võimaliku peo ja kes ei tule, on tropp. Ainsate peaaegu vabandatavate põhjustena näen tuhandeid kilomeetreid ja ookeani, mis potentsiaalset tulijat Tartust lahutama jääksid.

2010-05-03T14:19:00.002+03:00

Volbriöö kujunes suhteliselt harjumuspäraseks. Ehk siis minu enese peas genereeritud sotsiaalse surve mõjul passisin kell hommikuni õue peal, käisin mööda kõrtse ja korporatsioone ja päikesetõusu ajal leidsin ennast ikka mingisugustele seltsipoistele seletamas, et "Oi, küll teil korporantidel on ikka ilusad sonid."

Laupäeva õhtul istusin ühe noormehega genklubis ja kõik oli lihtne ja armas umbes sinnamaani, kus teatav sõber, nimetame teda selguse mõttes Feiliks, tuli korduvat hoolimata tungivast palvest ("Mine palun ära!") seletama teemadel, kuidas noormees mulle ei sobivat, kuna ta ei ole depressiivne ja ei kirjuta luuletusi. Põgenesin suures ahastuses, sõber olla veel jätkanud erinevate monoloogidega naiste "saamise" teemal. Seletajaid oli muidugi teisigi (jumal hoidku meid meie sõprade eest). Samal ajal ei tahtnud mina üldse, et keegi mulle hirmsasti sobima peaks, vaid et noormees lihtsalt istuks seal, oleks ilus ja ei mõtleks üldse.

Nädalavahetus on läbi, peod ka. Üritan selle nädala jooksul paralleelselt toime tulla kahe ürituse korraldusliku poolega, kursustest läbikukkumise vältimiseks SOS-koolitöödega, ühe esinemisega kammerkoori ridades, paaripäevaste filmivõtetega (ühe neiu koolitöö) ja ettekande ettevalmistamisega laupäevaseks teatriseminariks Tartus. Ülearuse aja (haaha) paigutaksin võimalusel mõnda loengusse ja/või kooriproovi jõudmisesse. Kui ma ei juhtu tarvitama klassikalist lahendust- nöörita benjihüpe üheksanda korruse rõdult, siis on pühapäevaks alleaa + mina klaasistunud pilgul lage vahtimas. Tallinn tekitab mõnikord vägisi tunde, et on ikka väga hästi läinud, kui jõuad vahepeal hingeldadagi.

2010-04-25T23:41:00.002+02:00

Alles see oli, kui Liisa mind ja Päimu* heatahtlikult hüvade roogadega kostitas ja Päim söömise lõpetades kahvli süüdimatult taskusse pistis ja minema kõndis**. Täna kõndisin mina Tartu rongile, seljas eelpoolmainitud varganäolt laenatud kostüüm (omaniku aura ilmselgelt küljes nagu takjas) ja tulemus ei lasknud kaua oodata- palusin hetkeks enese kõrval istuvalt neiult tindipliiatsit**, kui järgmisel hetkel avastasin end juba oma Mustamäe kodus seda sama pliiatsit taskust välja võtmas.

* Nimi muudetud (toim.)
** Kõik nimetatud objektid on õigusjärgsetele omanikele tagastatud või plaanitakse seda teha esimesel võimalusel.

2010-04-18T22:38:00.002+02:00

Etnoloogidel oli nädalavahetusel kevadkool. Tõmbasime Liinaga maskeeringud üll ja läksime vaatama, mis nad seal teevad. Päeval olid loengud, õhtul "arutelu gruppides." Selleks ajaks oli kamuflaaž täielik ja ma leidsin, et (ainsa mitte-etnoloogina) olen ma absoluutselt kvalifitseeritud enese grupis pidevalt mölisemiseks, mis viis selleni, et kui oli aeg kokkuvõtteid teha, siis suunati mind sujuvalt eestkõnelejaks.

Üht imekaunist naist nägin ka. Ikka hirmus ilus oli. Kui ma ei oleks mina, siis ma oleks tema.

Segastel asjaoludel oli kevadkoolis esindatud ka Jekki täies elusuuruses. Härrasmees on antropoloogilisest vaatepunktist muidugi igavesti kihvt tegelane, aga teatud hetkedel on teda natuke paljuvõitu. Etnoloogide kuningas Ardi näol oli Jekki kohaolust vististi kõige enam nördinud. Jekki ei saanud nimelt mitte aru, et Art on kuningas ja pidas teda eksikombel tavaliseks inimeseks.

Kamp neidusid muutus pärast keskööd ~~kõrvitsaiks~~ laulukooriks ja esitas suurepärase teose "Head etnoloogid, need kasvavad vitsata, Art aitab enam kui hirm."

Pühapäeval Taevaskojast tulles leidsime kaas-tallinlasega, et ilm on nõnda ilus ja linnud laulavad ja üldse ei ole tarvis veel pealinna kiirustada. Käisime kohvikus, Hot'is (mul on nüüd imetabane põhjapõder Rudolfi kujuline müts ja ma olen veendunud, et just seda ma olengi enesele lapsest peale tahtnud) ja läksime pärast seda Põimule külla. Seal juhtus mingi imelik asi, mis seal ikka juhtuda tavatseb ehk siis mõne aja pärast kupatati mind poodi paar pudeli Törley järele. Mõned tunnid hiljem olime üle värvinud umbes poole köögi seinte pinnast ja Liina oli veendunud, et peab Tartusse elama kolima. Sedapuhku tulime siiski viimase rongiga Tallinnasse.

2010-04-13T22:53:00.003+02:00

Sellesuviste plaanide hulka kuulub malevarühma tegemine. Seda sama inimesega, kellega eelmisel aastal (sest kellega veel saaks ennast tagasihoidlikult jumalateks ristida ja nõuda noortelt tuppa sisenedes küünla süütamist?). Noormees mainis juba varem, et selline valik olevat staabis teatud hämmingut põhjustanud. Ja meie olime omakorda hämmingus, et millest selline hämming. Täna sai olukord selgemaks. Nimelt oli mingisugune (ilmselt ka rühmajuhist) tütarlaps teadnud rääkida, kuidas minul ja lugupeetaval kaasrühmajuhil oli suvel midagi susisenud. Ja mitte ainult susisenud- nii palju kui ma aru saan, oli meil vist lausa armulugu. Aga mingil hetkel olin mina saanud igatahes hirmus armukadedaks, mistap me läksime tülli ja praeguse seisuga oleme me üldtunnustatud seisukoha järgi vihavaenlased. Muide, informeeritud tütarlast ei ole ma enese teada kunagi kohanud ja annaks jumal, et ei kohtaks ka. Ma muidugi ei taha inimesi ainuüksi lolluste rääkimise pärast diskrimineerida, aga sõnumitoojatel on ikka kalduvus orki tõmmatud saada.

Ja üleüldse, kui juba selliseid jutte välja mõelda, siis miks pean just mina neis juttudes olema armukade pool? See kõlab nii meeleheitlikult. Leppisime sestap Egertiga kokku, et sel suvel on tema armukade tõbras. Et meie malevarühm saab olema tõenäoliselt Elistveres, siis see võimaldab loodetavasti sedapuhku lugudesse lisada vürtsikaid detaile karule lõuga andmise ja metsseaga viinavõtmise näol. See kõik tuleb muidugi seostada päevad läbi kestva kirgliku seksiga, mille tõttu kõik noored unarusse jäävad vms, sest muidu ei mängi põnevusskaalal kuidagi välja.

Kõige kahetsusväärsemaks tuleb siiski hinnata asjaolu, et minu elus on eelmisel suvel olnud nii palju kirge ja draamat ja kuni tänase päevani polnud ma sellest isegi teadlik. Kas sellest räägitaksegi, kui öeldakse, et ära maga oma elu maha?

Armsad inimesed, kui te tahate teada, mis teie elus toimub, siis tuleb lihtsalt minna ja kelleltki küsida.

2010-04-11T17:36:00.001+02:00

Muide, homme hommikul natuke pärast kaheksat oleme kooriga Terevisioonis. Laulame ühe laulu ja siis räägivad härra ja proua dirigent, mida me sööme, et me nii ägedad oleme jms.

2010-04-11T11:38:00.003+02:00

Käisime kooriga Eesti kammerkooride festivalil. Esinesime rahvast täis saalis viimasena, seega õhku polnud meile enam ette nähtud, küll aga ülekuumenemine. Kui kaks nädalat tagasi matkamajas esinedes oli terve meie kava asemel ette näidata vaid suur katastroof, siis vahepealne proovides elamine tasus ära- pääs Grand Prix vooru. Lõpptulemusena otsustas žürii, et meil oli parim kohustusliku loo esitus, parim dirigent, veel mingi parim asi, mille eest anti 6h stuudioaega, alakategooria võit ja paramparaa- festivali Grand Prix. Täpsemalt siit.

Tagasisõitu alustasime ühes bussis kooriga, kes sellest viimasest napilt ilma jäi ja kelle naeratus viitas rohkem soovile jalaga näkku anda. (Ennast ajaks ka muidugi närvi, kui keset sinu bussi seisaks lisaks jauravale võidu üle sigarõõmsale massile võistlevast koorist ka mees sealtsamast, käes mingi kuldne jurakas ja seletaks igale möödujale, et näed-näed, mis meie saime) Kahe sellise koori pikalt ühes bussis viibimine osutus igatahes loodusseaduste vastaseks, seega buss plahvatas (või noh, tegi imelikku häält ja enam edasi ei sõitnud, aga ilukirjanduslikkuses peitub ka võlu). Õnneks tegi ta seda Selveri ees, nii et kõigil olid joogid juba käes, lisaks kallas herr dirigent kõigile soovijatele veini, mina pakkusin Vana Tallinnat ja üleüldse ei häirinud mõne hetke päras enam suurt kedagi, et edasi pidime kolima mingi orkestri bussi seisukohtadele.

Sõnaga, ma olen ka edaspidi täitsa rõõmsalt olema osakene massist, kui see mass juhtub olema mõnusalt jabur ja nii muuhulgas ka hääd muusikat tegema (asjaolu, et tagasi sõites "Tuljakut" ja muud sellist üle bussi üürati, kuulub ignoreerimisele nüüd ja igavesti)

2010-04-03T20:52:00.006+02:00

Mu viimase aja elu on täidetud peamiselt kooriproovidest ja kõik sündmused minu elus peale magamise näivad juhtuvat kas teel sinna või sealt ära. Täna nägin proovi minnes Jaani kiriku ees matuseautot ja proovist tulles pulmarongkäiku. Mingi tagurpidi pööratud versioon eluringist? Kindlasti kuidagipidi hirmus märgiline.

Neljapäeval, kui plaanisin esinemine-Haapsalus-proov-Tallinnas-päeva lõpetada uinakuga omaenese kodus, ei jõundud ma Raekoja platsistki edasi. Põrkusin sõbraga, järgmisel hetkel olin Tarkovski "Solarist" vaatamas, mida ma millegipärast ei olnud üldse näinud ja mida kõik teised seni samasuguses vaimupimeduses vaevelnud inimesed peaksid vaatama kõige muuhulgas ka absoluutselt võrratu ja võluva Natalya Bondarchuki (ingliskeelne nimekuju, et interneedus näitaks vajadusel ilusaid pilte) pärast. Edasi pidu Telliskivis ja kummalisi inimesi ja kummalisi kohti kuniks minu plaanist oodata esimest trolli oli saanud hommikune istumine üsna hirmutavas Avenüüs ja pisut hiljem vähemhirmutavas Taco Expressis. Kuna kaks meesterahvast samas lauas asusid mingil hetkel ennastunustavalt muusika teemadel vaidlema, siis leidsin omakorda vestluskaaslaseks mingisuguse heatahtliku pilguga ossi ja rääkisin temaga lammaste kasvatamisest Kesk-Eestis (ei, ma ei tea sellest midagi, aga mul on ähmane mälestus, et tema võib-olla teadis). Suurest põnevusest jõudsin veel ka küüned ära lakkida.

Õhtul oli telefonivestluse näol paus 24tunnises uinakus. Sain teada, et ma olevat öö jooksul üsna õnnestunult agiteerinud inimesi "Dharmat ja Gregi" vaatama ja et ma olevat ühe meesisiku ühe küüne punaseks värvinud (ju jäi enese kaunistamisest aega üle või oli asendustegevuseks munade värvimisele, mitterõvedas mõttes, või ma ei tea) ja et see olevat järgneval päeval teatavaid vähem või rohkem piinlikke situatsioone põhjustanud.

Dharma on üleüldse inspireeriv. Kui ma niigi ootan igakevadist šampust Liisaga, siis nüüd kaldub sellele lisanduma soov paljalt vihma käes tantsida ja...ee... kevadrituaale läbi viia. Mis tuletab meelde sarnase situatsiooni aastaid tagasi talvises Viljandis, ainult et talvel paljalt ringi silgata oli piisavalt külm, nii et isegi järsult tõusnud endorfiinide tase ei tekitanud erilist tungi üritust väga pikalt jätkata.

2010-03-30T22:01:00.003+02:00

Kooliteatrite festival läks täitsa korda. Proove oli sel aastal vähem (tööpäevadel Tartu-Tallinna vahet sõelumine väsitab samas mitme proovi eest) ja jaburaid ideid toppisin lavastusse vähem, see-eest noored on kolme aasta jooksul õppinud nii üht koma teist, taipavad mõtteid poolelt sõnalt ja põhimõtteliselt suutsid nad suure osa tööst ise ära teha. Eelnevatel aastatel on kiidetud küll, aga alati seletatud midagi lihvimata nurkadest, mille pihta žürii siis ilmselt oma peakolusid ära löönud on. Sedapuhku olid kõik nurgad liivapaberiga maha nühitud, helipult (mina) ja valguspult (Liisa) ka midagi perse ei keeranud ja voilà- kontseptsiooni (see tuli samas ka eelmisel aastal) ja täpse teostuse preemia. Auhinnaks hunnik stressipalle (wtf). HTG tervikuna sai jällegi teatriaktivismi eripreemia. See oli selline veidi piinlik olukord, aga mis teha, miljon ja üks truppi käis tõesti lavalt läbi, pooled koosseisud kordusid. Kaur leidis, et olla olnud nagu suguvõsakokkutulek.

Aga et ise tahaks ka vahepeal lava peal edvistada ja herr Saluveeri meelest ei olnud koori laupäevane etteaste mitte ülearu kiitust väärt, siis nüüd teeme proove nii umbes täpselt üle ühe päeva. Tänane võttis kolm pool tundi. Enne seda ei jõudnud süüa, pilt hakkas viimastel minutitel virvendama ja veidi enne poolt kümmet õhtul vabanedes jalutasin Hundist läbi, lehvitasin kaunitele neidudele, haukasin virvenduste jms vastu paar lusikatäit suhkrut ja põrutasin koju tuima näoga arvutiekraani vahtima. Või noh, tegelikult taasavastan "Dharmat ja Gregi," aga sellistest asjadest ei räägita avalikult.

Üks noormees EHIst, kes on mulle närvidele käinud umbes esimesest korrast, kui teda loengus kuulsin, hakkas mulle täna kõrri põhjusel, et ma olevat Baudrillardi nime valesti hääldanud ("sest prantslased ei häälda ju LLLLLLLL'i", issand halasta). See omakorda andis mulle võimaluse teatada, et selline tähenärimine on pehmelt öeldes häiriv (ma tegelikult esimese reaktsioonina tahtsin öelda, et ära tee *****i, st üht härrasmeest lõunaosariikidest, aga õigel hetkel meenus, et Tallinnas ei ole selline väljend käibel/mõistetav) ja ladusin surmrahulikult välja ilusa versiooni sellest, mida ma temast arvan ("Sa ei ole mulle kunagi meeldinud."). Arvestasin asjaoluga, et tunded on vastastikused ja üleüldse- kui juba võtta õigus mingisuguseid inimesi kirgliselt mitte sallida, siis peab leppima, et see töötab kahel suunal. Noormees näitas selle kõige peale mulle selja taga korduvalt keskmist sõrme (nägijad kirjeldasid värvikalt) ja kadus lõpuks vihast puhisedes minema. Praeguseks saan aru küll, et ma ei käitunud üldse mitte viisakalt, seega üritan välja mõelda, kuidas ilusasti öelda, et "sa käid ikkagi meeletult närvidele, aga palun vabandust, et ma seda valjusti ütlesin." Ja ma tegelikult tõesti ei ole selle kõige üle uhke, aga samas no kurat, ei ole võimalik suhtuda normaalselt inimesse, kes jalutab tuttava sünnipäeval vastu, olles ilmselgelt muserdatud asjaolust, et isegi sealsamas viibiv õppejõud ei suvatse peoolukorras Kantist ja Nietzschest pikalt jahvatada, ja pistab vingus näoga seletama, et miks kõik inimesed peavad nii pealiskaudset juttu rääkima.

2010-03-16T23:26:00.002+02:00

Eesti Kongressi 20.aastapäeva aktus: kolmetunnise une (mis oli hea tulemus, ennustasin kahte) järel Estoniasse, proov ja kooriga lavale. Meenus õnnis põhikooliaeg, kus toonane GAG direktor tavatses pidada kannatusttestivaid kõnesid, mis kaldusid algama kuskilt Jüriöö ülestõusu kandist, et liikuda mõnekümne aasta kaupa kaasaega välja. Aga nende ajal võis istuda. Seekordsel aktusel tuli jalad valusaks seista sellal, kui härra peapiiskop rääkis Jeesusest, president kurat-teab-millest, Kelam asjast, aga liiga pikalt ja mingi gümnasist sellest et "Ilus oled, isamaa." Muusikaline osa oli iseenesest väga kihvt ja ma olen hää kõla nimel täitsa nõus massidega kaasa leelotama ka sellest, kuidas punased tuleks välja ajada ja vaenukirved maha matta. Samas näha, kuidas T.Mägi on sunnitud miljon viiesajandat korda "Koitu" laulma, on lihtsalt nukker. Pakkusin välja enese meelest potentsiaalselt väga viljaka idee minna selleks ajaks tema ümber hulatantsu tantsima, aga see jäi miskipärast siiski lõplikust kavast kuidagi välja. Kuskil eespool seisid Musamari laululapsed ja mingi visuaalse ärrituse põhjal olin suurema osa aktusest veendunud, et tegemist on mingi jabura oktoobrilaste reinkarnatsiooniga. Ahjaa, selle armsa isamaalise tütarlapse (kes rääkis midagi 90ndatel sündinud põlvkonna puhtal lehel alustamisest ja loodusega põimunud lapsepõlvest ja parimas võimalikus riigis elamisest jms) väga ilusasti esitatud kõne tekitas minus kõigest hoolimata etteplaneerimata hirmujudinaid. Umbes pool tundi hiljem tundsin end juba harukordselt halva ja küünilise inimesena, kuivõrd selgus, et mõni koorikaaslane hoidis pisaraid tagasi ja hääleseadja lahistas saalis nutta. Ja seejuures nad tunduvad kõik toredad inimesed olevat. (Ma nüüdseks juba oskan seda oletada- ligi pooleaastase koorindusega on viimaks kaasnenud teatavad edusammud sotsiaalsuses, ma nimelt julgen juba inimestele tere öelda ja võimaluse korral hästi lühikese aja jooksul hästi palju lollusi rääkida.)

2010-03-10T00:28:00.002+02:00

Pesen nõusid, pesu, laudu, arvutit. Musta värvi esemete hulga järgi garderoobis olen sunnitud järeldama, et minus on kaduma läinud suurepärane gooti-olevuse materjal. Õmblen kleite ilusamaks. Riputan riideid kuivama värvide järjekorras. Viksin saapaid. Korrastan arvutis faile. Korraldan mõtteis mitut erinevat üritust mitu kuud ette. Loodan kohata eksortsisti, sest see olevus, kes mu seestanud on, on osutunud ootamatult igavaks. Vahepeal käin rõdu peal kiikamas, et kas elu ka juba terendab kuskilt.

Lisaks eelnenevalt kirjeldatud ülimalt intrigeerivale elukorraldusele kirjutan jätkuvalt intervjuusid ümber ja armastan tänasest alates vägaväga U.Paetit- palju ei ole tarvis, piisab sellest, et erinevalt härra Pihlist suudab ta a)lauseid lõpetada b)teatud hulgast lausetest moodustada kokku ka selgelt äratuntavaid mõtteid. Siinjuures ei ole üldse tähtis, kas nendega nõustuda või ei. Tähendab, põhimõtteliselt ma olen õnnelik, et ta räägib eesti keeles.

2010-03-03T22:46:00.005+02:00

Nädalavahetus:
- Näituse avamine. Nurgas puhus tüüp saksofoni.
- J.M.K.E. kontsert. Higiaroomidest küllastunud saal, paljaste ülakehadega mehed aruta loomade kombel ringi karglemas. Milline nostalgia! Õnnis naeratus tuli näole. See säilis, kui Põimuga lauajalksis ületamatuks osutusime (targu enam muidugi lauda ei läinud, kui väga head mängijad kohale ilmusid).
- Mõned kindlad kokkulepped ja mõned ideed, et kunagi võib-olla vist ehk võiks olla mingi kokkulepe. Ma muide siiralt usun, et oma karjääri ehitan kunagi tulevikus läbi alkoholi- ja suitsuvineste vestluste.
- Külaskäik vanaema juurde ja klassikaline hommikune lahkumine. "Kuule, aga ma panen sulle hapukapsast kaasa." "Aga viinerit?" "No võta paar õunagi." "Kuidas ei mahu siis?" "Võta šokolaad." "Kommid ikka mahuvad ära, eks?" "Näed, mulle kingiti kaks salli, võta endale, mis ma vanainimene nendega ikka teen." "No võta üksainuski." Võtsin lõpuks šokolaadi ja kommid lootuses, et Ere oskab neid sihtotstarbeliselt kasutada ja ühe salli iseenese tarbeks.

Eile saatis sõnumi Mehis, kes andis märku Kilulinnas viibimisest ja kohtumissoovist. Tuleb välja, et tegemist on endiselt kirjaoskaja inimesega, millise asjaolu puhul anti talle kivist medal (kole ja kasutu), lilled (koledad ja närtsinud) ja palju igasugust paberit (suuremas osas kasutu, v.a. see paberitükk, kus oli kirjas, et raha antakse). Mulle andis ta jällegi luuleraamatu, kirjutas pühenduse ja kaunistas selle kunstiga (või noh, joonistas lilli ja loomi ja kasutas protsessi jooksul mitut värvi pastakaid). Mul on seejuures teatav ilmselt õigustatud kahtlus, et ma olen ise mingil hetkel seda raamatut nõudnud, aga ma millegipärast ei tulnud selle peale, et ta sellega käesoleva elu jooksul kohale ka ilmub. Lõpuks läks tema bussile ja mina läksin ja kukkusin pikali ja sain põlve ja puusa elegantselt siniseks- kompositsiooni täiendasid paar filigraanselt väljajoonistatud veretriipu. Kadestage, emolapsed!

Ühtlasi oli eile Helena juures kokandusõhtu. St Mai valmistas imetabase pastaroa kana, sinihallitusjuustu ja kuivatatud tomatitega, ülejäänud jõid senikaua veini. Et ma olen igavesti tore külaline, siis ma mitte ainult ei hävitanud lõviosa söögist, vaid nõudsin ka ööbimiskohta, hommikusööki ja retuuse, et asendada enese lõhkikukutud. (Aga kutsuge mind ikka külla, eks, ma tulen enamasti veini või viinaga ja puha.)

2010-02-23T17:21:00.003+02:00

TLÜ aastapäevaaktuse algus venis, sest "Indrek Tarand jäi Balti jaamas lumme kinni." Jõudis kohale, alustati. Keset aktust helises ta telefon, ette kõnet pidama suundudes tegeles ta ikka veel viimaste hädavajalike telefoniga seotud toimingutega, luges kõne paberilehelt maha, koperdas selles mitu korda, naeratas ja oli ikkagi kohutavalt sümpaatne. Ilmselt ainus omasugune.

Üliõpilaskonna volikogu spiiker tekitab minus jällegi tahtmatut tingrefleksi- iga kord, kui ta kuskil läheduses on, tahaks hirmsasti jala taha panna. Ma ei suuda seda päris täpselt põhjendada, aga lisaks tulen-ameerikast-müün-hambapastat-naeratusele kasutab noormees väljendeid nagu "mulle meeldib meist ikka mõelda kui kihisevast mesilasperest" jms.

Järgnes vastuvõtt, kus mõne hetke jooksul ilmus välja rändrohutirtsude parv (ma ei tea, kus suurem osa neist varem oli, aktusel igatahes mitte) ja hävitas kõik, mis nägi välja toidu või alkoholi moodi. Tegin üldisesse käitumismustrisse sulandumiseks oma parima.

2010-02-20T22:46:00.002+02:00

Neljapäeval oli mul hirmus tahtmine teada saada, mis on FL Studio ja mida sellega teha saab. Kohtumine sõbraga, kes mulle sellest rääkida lubas, tähendas natuke õpetust; oluliselt rohkem vaidlust klassikalise muusika teemadel, mis lõppes sisuliselt kompromissiga, kuulates mingusugust techno-sümfooniat (?); palju kohvilikööri; Valli baari (hot shot nimega trikoor! Ei maitse kuidagi, aga näeb nii tore välja, et võtaks veel), hommikust pohmelli ja päevaund (olgu ma tänatud, et reeded enesele vabaks olen teinud).

EKA viimane pidu oli nagu EKA pidu ikka, ainult et neljal korrusel ja 1500 müüdud piletiga (pluss kõik see akna jmt kaudu ennast presenteerima tulnud tegelased) ja võimalusega kaotada pidevalt kõiki inimesi kas ükshaaval või korraga. Häbematul kombel sai alkohol otsa juba enne kella nelja, mis tähendas peo iseeneslikku hääbumist ja masside vajumist Levikasse. Sealsed uued tutvused hakkavad vägisi tekitama muljet, et terve Tallinn koosneb arhitektidest.

Täna andsin Viljandi lavaka poistele võtmed oma korterisse, et nad saaksid Tallinnas sigadusi korda saata, selle eest raha saada ja et lõpuks oleks ikkagi koht, kus natuke magada. Ise tulin ära Tartusse.

Sain teada, et Põimu juures on tegelikult interneeduse võimalus küll, ainult et tema arvuti on mitte ainult ront, vaid suhteliselt isesüttinud ront, nii et siinkohal üleskutse- kui kellelgi peaks olema mõnd sellist ronti, mis veel ei ole ära põlenud, äkki raatsib talle anda? Mina näitasin head algatust ja tõin omalt poolt talle telefoni (sest see oli ka plahvatanud), selle eest tegelikult tänusõnad K-le, kes on nüüdseks saanud enese teadmata hästi mitu karmapunkti ja tõenäoliselt ei sünni järgmises elus ussikesena.

2010-02-15T12:16:00.002+02:00

Käisin lõunaosariikides, olin kahe tunni jagu asjalik ja kolme päeva jagu täiesti kasutu.

Muuhulgas jõudsin saavutada selle mitte enam nii sageli esineva vastiku staadiumi, kus ma tahan hirmsasti öelda EÜSi poistele "korporant", teha Vironia ja Sakala poistele homoseksuaalsuse-teemalisi kommentaare ja vaadata, kuidas nad poole minuti jooksul kus kurat kaovad.* Isegi, khm, pärisinimestele tahtsin öelda igasuguseid asju. See lõppes õnneks sel hetkel, kui üks võõras pikakasvuline noormees teatas, et ma tegelen nõmeda demagoogiaga. Leidsin, et kui tegu on nimetatud, siis on ära tuntud, lõpetasin jama ära ja pidasin ennast edaspidi nii tema kui teiste suhtes jälle viisakalt üleval. Nojah, kui välja arvata see osa, kus ma meesterahvale, kes end mind saatma pakkus, korduvalt teatasin, et nüüd on küll uni ja hirmsasti oleks tarvis lumehange magama visata.

Genklubis jalutas reedel ringi üks meesolevus, kes oli kasiinos tuhandeid võitnud, kellel kõik see raha püksitaskus oli, kes seda kõikidele neiududele kätte üritas suruda ja kelle sõber/juhuslik tuttav teda konstantselt järjest enam purju üritas joota. Meesterahvas näis lootvat tulenevalt viisajaste olemasolule neiude leebusele. Neiud toppisid kogu raha järjekindlalt tagasi tema kätte ja üks eriti tüdinud versioon viskas lihtsalt hunniku raha prügikasti, mille tulemusena tüübi sõber sukeldus kummaliselt kiljudes sellele järele. Kõik see oli tegelikult hirmus kurb vaatepilt, kuivõrd naiskontingenti antud peo raames huvitas toimuv ainult kui nähtus ja vastne (ja ilmselt üsna ajutine) rikkur jalutas ka vastu hommikut üksiku ja nukrana peosaalis ringi. Kujutan ette, et oleks meesterahvas näiteks Atlantisesse läinud, oleks tal veel enne hommikut olnud naine, oluliselt vähem raha=> kõik osapooled rahul.

Nädalavahetuse lõpuks tabas mind erinevatel põhjustel, erinevate inimeste tegude ja tegematajätmiste tulemusena selline hämming, et siiamaani on tunne, et tahaks nüüd kohe talveunne jääda ja ärgata kevadel, kui kõik on jälle ilus ja hea.

Jõudsin ühtlasi järeldusele, kui tänulik ma olen tegelikult naisterahvastele (ja sellele, et igale ilusale teole või sõnale ei järgne "aga") enda ümber. Alates vanaemast ja emast, kellele järgnevad umbes kolm blondi, punapea ja brünett, kes on ennast kahe linna vahel ära jaotanud. Ilmselt on niimoodi avalikus ruumis lääge, aga hirmsasti tahaks aitäh öelda. Aitäh.

*Omal napakal moel rõõmustab mind alati, kuidas organiseerunud poisid karjuvad sama lindi järgi "EÜS ei ole korporatsioon!" või "See värv ei ole lilla, vaid violetne!"

2010-02-08T22:04:00.003+02:00

Avastasin, et külmas korteris on üsna tüütu haige olla ja kolisin süüdimatult nädalaks Heidi juurde sisse. Istusime siis kordamööda õhtuti teineteise voodiveerel ja rääkisime lugusid. Laupäeval käisin oma hirmvalusaid häälepaelu kooriproovis õlitamas. Sain kinnitust, et kui häält ei ole, siis on taoline üritus üsna tüütu. 4-tunnisest proovist kaks viimast vaatasin lihtsalt nukralt nooti ja kuulasin oma häälepartiid.

Heidi helistas ja teatas, et tema juures ootavat mind üllatus. Selgus, et jõulud, sünnipäev ja kõik muud tähtpäevad peavad olema ühel ja samal hetkel juhtunud, sest ta isa ja õde olid otsustanud mulle puhuri kinkida. Sellel on EKRAAN. Ma näen esimest korda EKRAANIGA puhurit. Aga ega ma ei ole tehnikaimedega eriti kursis ka- see puhur, mis mul plahvatas, oli ilmselt sündinud tükk aega enne mind. Igatahes on selline katse mind soojas hoida (või lõpuks välja visata, kes teab) üks kõige armsamaid kingitusi/žeste minu inimeseksolemise ajaloos. See ei ole liialdus, soojast kodust midagi paremat on üsna keeruline kinkida.

Et kõiki kindlasti huvitab minu puhuri eraelu, siis teadmiseks- panin puhurile nimeks Röster Eve. (Eve-> sest ta näeb välja nagu tegelane "WALL-E"st)

Olen nüüd lõpuks oma kodus. Kui temperatuur tõusis 17 kraadini, ei suutnud ma suures õnnes otsustada, kas visata riided seljast ja vihtuda mõne senitundmata suguharu tantsu või hakata päevitama.

2010-01-27T11:11:00.004+02:00

Ärkasin üles ja olin ühtäkki haige. Lisaks palavikule, nohule, köhale ja muule rõõmustavale on näiteks kaela liigutamine põrgulikult valus. Otsustasin, et selline üllatus ei saa muud tähendada, kui et kõrgemad võimud on minu peale pahaseks saanud. Arutasin sõbraga asjaolusid ja lähtudes kristlikust maailmapildist jäi minu hinge ikkagi segadus- millise patuga võiks olla tegemist? Asi ei saa olla ju joomises (sest kristuse veri jms) ja hooramises (sest Jeesus armastas hoorasid ja tegi neile pai), seega peab vastus peituma vastupidises- ma tegelen mõlemaga liiga vähe. Seega ma luban, et niipea, kui mulle antakse võimalus olla terve, üritan hakata otsemaid pattu heastama- ikka juues ja hoorates.

Üleüldse on igasuguste surmapattude poolest viimasel ajal suur põud olnud, ei ole olnud aega ega võimalust, võib-olla peaks käsile võtma, sest keda muud see kristlik 1+1+1=1 kamp ikka armastama peaks, kui mitte patuseid ja vaimust vaeseid? Näiteks õgardlusega tegeleks küll igavesti hea meelega, aga süüa ei ole ja haigena ei pääse poe ligi.

2010-01-26T21:23:00.002+02:00

Mitte kuigi põnevaid detaile minu igapäevaelust:
- Puhur paneb silmad valutama. Ma istun puhuri ees, mõtlen: "Silmad valutavad" ja istun edasi.
- Mul on öösiti seljas kaks kampsunit ja peal kolm tekki. Ma tahan teise kliimavööndisse kolida. Näiteks mingisugusele korrusele, kus köetakse.
- Käisin teadusfilosoofia õppejõuga vestlemas. Mitu korda. Tema arvab, et ma võiksin A saada, kui ma näitaks natuke rohkem filosoofilist sädet. Mina arvan pärast tuhandet või paari temaatilist lehekülge nii raamatute kui artiklite näol, katset internetti läbi lugeda ja telefonikonverentsi gümnaasiumiaegse klassijuhataja=filosoofiaõpetajaga, et kui ma veel rohkem sädet näitaksin, siis ma isesüttiksin. Kursuse algusest, kus ma olin alast umbes sama informeeritud nagu pingviin vihmametsadest, praeguseni on... on läinud aega.
- Kui kasutada toidus MITUT komponenti, mida on võimalik pärast keetmisi-praadimisi ahju toppida, siis see tekitab ~~väärarusaama~~ absoluutselt õigustatud mulje kokanduslike võimete olemasolust. Harrastasime Helenaga hiljuti säherdust tegevust. Selgus, et lisaks kõigele muule oleme keskmisest tugevamad teoreetikud, kuivõrd oleme veetnud aega inimeste läheduses, kes tegelikult ka oskavad süüa teha.

(410): I just had a cup of orange juice and thought it didnt taste right. It didnt have vodka in it.

2010-01-25T00:00:00.002+02:00

Ma pole päris kindel, mida peaks tegema, et taasavastatud ma-olen-naine-tunne üle ei läheks. (Ja- ei, sellest ei piisa, et ma käin ka -20midagi°C juures seeliku ja sukkpükstega. See ei ole naiseksolemine, see on enesetapp.)

+ "Mis muusikat sa eelistaksid kuulata?" (vaatab mind arvustavalt pealaest jalatallani) "Gooti?"

2010-01-19T00:42:00.002+02:00

Suurepärane algus pühapäevale- minu voodisse hüppab kaunis naisterahvas, naerab hullumeelselt ja ütleb, et me peame nüüd kohe poodi minema, sest tarvis on kalamarja ja vahuveini. Toome ja hävitame (sest alkohol on vaenlane etc). Paar tundi varem oleme magama läinud pärast improviseeritud hommikust tantsupidu. Mina tantsisin kassiga. Kass üritas sellepeale külmas talveöös enesetappu, rünnates jõuga välisust.

Üks tantsivatest meesolevustest üritas ära rääkida eelpoolmainitud kaunist naisterahvast ja ürituse luhtudes tuli minuga lähemalt tutvuma (selle aja peale tantsisid ainult minu varbad ja ülejäänud mina oli mähkunud teki sisse ja paigutunud tugitooli). Küsisin ta abielusõrmust lähemalt näha.

Olevus ütles, et kiusatusi pidi ikka juhtuma. Ma arvasin, et on päris halb, kui kiusatused juhtuvad inimesega, kelle sõrmuse sisse on graveeritud 2009.aasta juuli. Samas osutus ta tegelikult täiesti arukaks ja toredaks inimeseks niipea, kui ära unustas, et hirmsasti oleks vaja kellelegi külge lüüa.

2010-01-15T01:04:00.002+02:00

Ma ei ole teadupoolest suurem asi gurmaan. Õigupoolest meeldivad mulle üsna lihtsad toidud. Seega olen oma väheste teadmiste juures retsepte lugedes korduvalt pidanud imestama, kuidas täpsemalt võiks pastasse sobida basiilika. Kõlab kuidagi suurejooneliselt või mis? Liisa on leidnud vastuse.

2010-01-13T11:13:00.002+02:00

Tartu on hea koht- seal leidub palju veini. Muuhulgas sai mingisugusele Genklubi wc-sse kustunud neiule kodu otsida. Üldse jäid igasugused inimesed klubi erinevatesse punktidesse magama, ma ei saanudki aru, kas salapärased juhtumid on seotud talveune-hooajaga või ma olen tavaliselt seal nii purjus, et ei pane lihtsalt tähele. Anniga jagasime vaimustust uue arvuti ja windows 7 üle ("Sticky notes!!" "Ja snipping tool!!"). Kui Pikker proovis vahele midagi megapikslitest seletada, siis liigitati ta silmagi pilgutamata primaadiks ("...sest seal on snipping tool!"). Pühapäev oli õige päev Mökus baaripoistega kaartide mängimiseks + neil on seal mingisugune tequila, mida saab vaatamas käia. Mitte siis tequilat, aga ussikest selle põhjas. Kindlasti juhtus veel igasuguseid asju, mida ma ei mäleta, aga kuidas siis Eesti kontekstis veel heast äraolemisest aru saada.
+ Sain kutse kümnendivahetumispeole ja otsustasin, et mõned päevad ülearu magamisele ei keskendu, teen igasugused eksamid ja esseed imekiiresti ära ja kolistan uuesti lõunaosariikidesse.

Minu sõbrad

2010-01-08T21:33:00.006+02:00

2010-01-08T01:42:00.002+02:00

Võtsin üle päris mitme kuu esimest korda kitarri kätte, otsisin internetist tab-id ja tinistan nüüd seda lugu. Mõnus hundiulg, Freudi pole vajagi, et igasuguseid lolle järeldusi teha, ho-ho-ho. Pärast seda on tänase öö jooksul plaanis veel Bacon. Mitte Kevin, aga see teine. Francis.

Side reaalsusega on viimastel päevadel peaaegu olematu, aga samas päris naljakas on olla + ma olen teataval määral ja teatud ajaks (unustamiseni) pädev igasugustes kasututes asjades, sh Kuhni Popperi-kriitikas. Väljas käin ainult raamatukogus (Nõmme raamatukogu on mõnus, Nõmme ise on praegu väga ilus, peab tihedamini käima) ja kooriproovis.

Kui ma laupäevaks iseenese sees ikka veel ainsuses eksisteerin*, siis ilmselt premeerin end paari Tartu-õhtu ja väikese Svjata Vatraga.

Seejuures filosoofia ei ole pikemas perspektiivis jätkuvalt minu teema, aga kompromiss endaga näeb ette, et ühe kursuse jagu võin oma närusele isikule asjast äärmiselt huvitatud olemist lubada küll.

* Mitte iibe tõstmise, aga skisofreenia mõttes, sest ma olen kiljudes nõus iga kolmanda filosoofia-tüübiga, keda ma loen ja nad suuremas osas kipuvad üksteist välistama.

Sess vol...

2010-01-07T02:21:00.002+02:00

Keiu says:
eks ta natuke kurb nagu ole... üritad kogu aeg midagi tarka öelda ja juhtud arvama, et relativist olla on üks väga paha asi, aga ikka kargab kuskilt välja mingi filosoofiaajaloolane, karjub:"Kuhn on relativist!" ja jookseb naeru lagistades minema
Liisa says:
see on nagu peldikuseinale "tarmo on m***"

2010-01-05T16:56:00.002+02:00

Ma üldiselt kipun sessi ajal alati kummaliste asjade peale erutuma. Seekordne rõõmuröögatus põhineb asjaolul, et ma sain N.Goodmani artikliga uuest induktsioonimõistatusest lõpuks sina peale. Või noh, nii palju nagu see on võimalik inimese puhul, kelle huvi teadusfilosoofia probleemide vastu on umbes sama kuum kui Antarktika. Ja ma pea-aegu saan aru, miks mingid inimesed arvavad, et selline näide (mu absoluutne lemmik, eesti keeles on tegu siis kummaliste konstruktsioonidega nagu "ronised ja sihelised smaragdid," "smaroosid" jmt bullsh*t) on millekski siin maailmas tarvilik. Vähe sellest, Goodmani artikli läbitöötamise järel tunduvad Wittgenstein ja Popper loetavuselt lähedased "Harry Potteriga."

(727): writing the newer testament. It's the 3rd for the series. I'll update u the rule changes later.

2010-01-01T22:27:00.006+02:00

Valmistusin aastavahetuseks korralikult ja alustasin varakult.

28.12- d3 klassikaliselt kvaliteetne talvine kokkusaamine, sedapuhku Siku maakohas. Hommikune minek- läbi lume sahiseva oli isegi džiibiga raske pääseda, aga kuidagi jõudis ka miniatuursemates masinates kollektiiv, sh Jürgenstein, kohale. Kütsime tüdrukutega neljakesi kella 12nest maja, samal ajal hakkasin vaikselt viinakest võtma, pakkusin kassile ka, aga ta üldse ei tahtnud. Muide, teatud metamorfooside tagajärjel hüüti õhtust Kitit hommikul viinakass Oswaldiks. Veetsin viinakesega arvutuste kohaselt ligi 15 h järjest, sotsiaalsus varieerus, ja kolisin siis ära magama.

29.12- nõudepesu lumest sulatatud veega. Lahkudes saime metsade vahel Timo autot mõne meetri jagu Tartu poole lükata, sest lumi ikka veel hirmsasti sahises. Siim tegi seda mängeldes- ühe käega. Sest teises oli õlu. Tartus dušš Solnikute külalislahkes elamises, hiljem Tudengites eine ja järelejõudmiskursus külaklatšis. Õhtul jõudsin veel Veljestosse, kus neiud aastavahetuse peo jaoks dekoratsioone sättisid. Kinnitasin paar nööpnõela ja ülejäänud aja vaatasin väga abivalmil pilgul teiste töötegemist. Vein, šampus, vein, söök, hiljem köetud ahi ja mugav magamisase.

30.12 - hommikukohv ja Põim kupatas mind Fenoxisse veini järele. Aitasin peo jaoks näidendit kirjutada. Ma üldse ei kujuta ette, kas või mis sellest välja tuli lõpuks. (Eelpoolnimetet vein, luulevorm, nukud, palju verd ja oletatav teksti mahalugemine hiljem=??!) Veinile lisandus K hansaga (pidi olema küll kellelegi kingituseks mõeldud) ja rongi peale jõudes olin natuke täitsa purjus. Hiljem Tallinnas kuulsin, et hansa oli omaniku ja selle sõbra abivalmiduse läbi oma lõpu leidnud ja nii nähti pehmekeelseid-rõõmsameelseid mesterahvaid veel ööselgi linna peal. Mina olin selleks ajaks Tallinnas ja aklimatiseerumisprobleemidest tulenevalt hirmus õnnetu. Kaasa ei aidanud ema versioon huumorist. Olin nimelt juba mõnd aega plaaninud oma poolplahvatanud arvuti asendada uue ja korralikuga. Ema helistas ja väitis, et oli omaalgatuslikult arvutisalongist mulle normaalse arvuti asemel muretsenud pisikese netbooki. Selle peale hakkasin otseses mõttes nutma. 21.sajand ja küborgi-elu. Muide, tegelikult on mul nüüd absoluutselt apetiitne Dell.

31.12- Meeleolu muutus tulenevalt võimalusest end üles lüüa ja pidusse minna. Ma ei ole kindel, mis juhtus, aga muidu sõpradest kõige iroonilisemad torisejad pildusid komplimente mõlemast varrukast. Korteripidu oli tore, aastavahetusel sadas maailma kõige ilusamat lund ja kell kuus hommikul leidsin tartu klassikaaslaste esindusmeeskonna Levikast. Linn on muutunud, aga inimesed on ikka samad.

01.01- Kõõrdsilmne vanamees kloppis hommikul ukse taga aisakella rütmis ja küsis Irinat. Irinat ei olnud. Heidi oli, aga ma ei hakanud pakkuma. Tänased joogilekutsed ütlesime ära ja tellisime hoopis pitsat. Igast ilmakaarest on päev läbi kostunud OMOH-oigeid ja uusaastasoove. Ainsad, kes teise poolega alustavad, on karsklastest sugulased. Õnneks on neil minu suhtes oluliselt realistlikumad ootused ja enne õhtut ei keegi targu ei helista.

Ma arvan, et aasta võib üsna edukalt vahetatuks lugeda. Armas 2009- ära enam kunagi tagasi tule.

2009-12-23T00:06:00.004+02:00

Tartu. Genklubis oletati, et mul olevat nüüd Tallinna morda ees. Selline tähelepanek pani aluse liigitustele à la Põhja-Eesti tavamorda, Suur-Munamäe talimorda jms. Tartus oli hirmus palju soojem ka muidugi. Asi peab olema inimestes. Isegi jõu ülehindamisega seotud pisikest intsidenti tõlgendasin seallinnas sujuvalt "Lööb, järelikult hoolib" kujule. See viimane kehtib muuhulgas ka magamisaset pakkunud Siku kohta, kes- ise sügavalt magades- tavatseb mulle ikka kas toniseeriva kõrvakiilu anda, varbad ninna toppida või muud taolist. Armastus, ma ütlen!

Tartust sõitsin Annikeni kutsel otse Tallinnasse EHI peole, et baaris abiks olla (kui see töö selline peabki olema, siis ma hakkan suureks saades magistrikraadiga baaridaamiks!), kus kõige muu kõrval nägin meesasja, kes minuga erinevaid loenguid koos oli võtnud ja nende jooksul ennast eriti ebameeldivaks teinud. Vana hea küsin-debiilseid-küsimusi-et-oma-häält-kuulda-tüüpi tegelane. Kui sain küsimusele, kas ta on korporant, vastuseks blablabla EÜS ei ole korporatsioon, siis jätkasin ülejäänud öö vältel teda nähes monolooge teemal, et ma teadsin KOHE, et ta on organiseerunud, sest tal on selline idioodi hoiak. Siiamaani ei ole piinlik, kusjuures. Aga lootustele selgeltnägija-võimetest tõmbas vee peale Siku, kes teatas, et korporandi tunneb ära ka kinnisilmi ja poole kilomeetri kauguselt ning mingisuguste annetega ei ole siin mingit pistmist.

Kodune elu on kliima poolest praeguseks täiesti talutav. Alates hetkest, kui isale pärast nädalat minupoolseid nutukõnesid meenus, et tegelikult siin rõdul peaks kuskil täitsa puhur olema. Olen nüüd kampsunite hulga vähendanud ühe-kaheni. Teed ürdiliööriga joon edasi. Sest maitseb.

Tegevusetus ajab üleüldse jooma. Katsetasime sellega eile. Teatavate kommunikatsiooniprobleemide tõttu sattusime õhtul mingisuguse Juhani sõbranna sõbranna korterisse, mis osutus üsna halvaks sattumiseks. Sõbranna sõbranna näol oli nimelt tegemist mõrraga, kes juba meie ukse peale jõudmisel jagas tavaloogikaga lahendamatuid ülesandeid: välisjalanõudega uksematist edasi mitte astuda, samas sisse astuda, samas "Tõmmake uks kinni, õue kütan või?!" ja seda kõike mõne sekundi jooksul, kusjuures sisseastujaid oli viis.

Et me olime arvanud end Juhani juurde minevat ja tegelikult sattusime võõra neiu juurde, siis üritasime alla neelata veel erisuguseid mõrraksolemise demonstratsioone. Võtsin end kokku ja lähenesin oma kõige sõbralikuma olekuga ja vabandasin meie kõigi poolt sissetungimise eest, sain blondiinilt vastuseks mingi ebamäärase mühatuse. Juhanil ei olnud vist kõige parem tunne, väitis, et tüdruk on "tegelikult täitsa tore, lihtsalt maalt" ja "kas te üldse teate, kui keeruline oli kell kolm päeval leida kedagi, kellega jooma hakata?". Ilmselt oli see leidmise osa tõesti üsna keeruline olnud. Üsna värvika tegelasena võib esile tuua ka tüübi, kes oli end joonud džentelmenist neandertaallaseks (püüe kätt suudelda+ arusaamatu rögin).

Üldises plaanis on vaimse stabiilsusega ilmselt jälle midagi lahti. Või kuidas muidu seletada asjaolu, et tõmbasin endale "New Mooni," vaatasin ära ja no mida kuradit...

Palju jõule meile kõigile.

2009-12-01T16:06:00.002+02:00

Käisin vannis ja üritasin vannivahtu hammustada. Ma tahtsin teada, kas sellel on mingi maitse ja noh, see näeb natuke suhkruvati moodi välja. Kauaoodatud vaimset küpsust ei paista veel kuskilt. Õhtul kaon ära Heidi juurde, sest kes ikka tahaks üksinduses vananeda.

2009-11-27T16:05:00.003+02:00

Rääkides süvenevast emotsionaalsusest. Väike õde saatis sõnumi, et ikka üldse ei jõua ja ei taha täna isa juurde tulla. Minu tõlgendus sellest oli sinnakanti, et ma olen ilmselt midagi teinud või tegemata jätnud ja ta lihtsalt ei salli mind enam ja ulusin pool tundi järjest patja. Loomulikult ignoreerisin täiesti asjaolu, et õde on oma trennide ja koolidega kõige tihedama ja tapvama ajagraafikuga inimene, kes ilmselt tahab mingil hetkel magada ka või midagi. Ma mõtlen, et igasugused hobid on väga tervitatavad, aga minu meelest läheb see pisut liiale, kui kohe 12-aastaseks saaval tüdrukul kestavad päevad kohati hommikul kaheksast õhtul kaheksani.

2009-11-26T21:23:00.002+02:00

Kunagi, kui ma Sauel elasin, elas korrus allpool perekond, mille kaks poega õppisid trompetit mängima. Aastad läksid ja nad ei arenenud kuigivõrd, puhusid pilli ainult järjest rohkem ja valjemini...

Kui nüüd teha hüpe tänasesse päeva, täpsemalt ühisproovi laupäevase Viva oratorio! tarbeks, siis leiab sealt lisaks kammerkooride lauljatele ka puhkilliansambli.

Kuhu ma omadega välja tahtsin jõuda, on see, et mälestused lapsepõlvest tingivad refleksi, kus ma tahaks ansamblipoistele soki kurku/trompetisse/tuubasse toppida umbes selsamal hetkel, kui pillist esimene törts kostab.

2009-11-21T12:34:00.004+02:00

Vanaema ja vanaisa on üle pika aja Tallinnas ja tahavad üle vaadata nii minu kui mu onu korteri. Ema käis teatava halva eelaimusega mõne päeva eest minu juurest läbi ja käskis likvideerida köögilaua alla kogunenud taara. Tulemus- üritan olla hea laps/lapselaps ja küpsetada piparkooke (pluss piparkoogilõhn asendab pohmelliaroomid üsna hästi), aga mida ei ole, on veinipudel=taignarull.

2009-11-15T18:44:00.002+02:00

"Sul on liiga suur dekoltee, et pühapäeval rahulikult pipraviina juua ja filme vaadata."

Mis objektistamisesse puutub ja nii.

2009-11-12T00:21:00.003+02:00

Alkoholivastane lehekülg pakub jätkuvalt rõõmu. Noorsoo puhul toimib ilmselt naaaatuke vastupidiselt tegijate intentsioonidele.

least but not the last says:
kuigi küsimus. et ei mäleta mitte midagi eelmisest päevast.. no kammoon. ainult ööst ja hommikust ei mäletda

H. says:
ja mis asi on üldse mitte mäletamine, pigem ei mäleta, kuidas sa kuhugi said, mida sa rääkisid ja millal inimesed ära kadusid
H. says:
see ei tähenda, et midagi ei mäleta

y says:
"Paljud uuringud on näidanud, et tagasihoidlikud alkoholikogused võivad olla üks paljudest kaalutõusu riskifaktoritest, kaudselt ka seepärast, et alkohol suurendab söögiisu."
y says:
hea et ma ei joo tagasihoidlikult

2009-11-09T19:28:00.002+02:00

Vaatan alkoholivastase kampaania lehel ringi ja teen testi.
"Mitu pitsi/klaasi/kannu võtad sina ühe joomingu käigus?" Kui küsimustiku koostajad natuke rohkem oleks asja üle järele mõelnud, siis oleks seal ka vastus "ei mäleta".
Sain 13 punkti, aga see vist ei ole see koht, kus see, kes saab rohkem, on võitja.

Kes saab rohkem?

2009-11-02T09:45:00.002+02:00

Heidi sünnipäeva ajaks jäin tõbiseks, seega osutus vajalikuks end seal erinevate kangete likviididega turgutada. Turgutamise tagajärjel meenutuseks iseendale:
Kui nimetada heteroseksuaalseid meesterahvaid nutunägudega homodeks, siis on hirmus raske selgitada, et "aga HEAS mõttes".
See, et meesterahvas näeb välja nagu Johnny Depp filmis "Chocolat", ei ole veel põhjus teda enesega igale poole kaasa tassida. Eriti, kui isik osutub väljamaalaseks ja sulle täiesti juhuslikult üldse ei meeldi inimestega väljamaakeeles rääkida.
Kui lauale tuuakse tasuta alkohol, siis ei ole ilmtingimata vaja seda kõike ära juua. Eriti, kui konkreetne alkohol ei maitse. Eriti, kui kell on hommikul 7.

Heidi vananes üldplaanis viisakalt, jõudis üheaagselt mingisuguseid inimesi purju joota ja teisi (mind) vastupidisel eesmärgil veega varustada. Anniken suudab jätkuvalt üllatada, olles purukaine purupurjus inimeste keskel ja üldse ei jookse karjudes minema. Klassivend T. naistelembus tõuseb kohati üllatavatesse kõrgustesse. Tuli ja küsis, ega mul lõhnaoli ei ole. Ta olevat nimelt parajasti ilusat naist suudelnud, aga naine ei lõhnavat just kõige paremini. Lahendus olnuks siis naisterahvas lõhnaõliga üle piserdada ja siis teda edasi suudelda.

2009-10-30T21:26:00.003+02:00

Eilne näitas, et ühte päeva mahub vajadusel päris mitu päeva (üks päev viis teist päeva. Mitu päeva on?).
Hommikul 6:00 äratus. 7:45 rongile ja Tartusse. 11:00 proov näiteringiga Treffneris. 14:00 kiire ülevaade seallinna sõpradest. 15:00 bussiga Tallinnasse. 18:00 kammerkoori proov. 21:00 "Paar klaasi veini".

Kooriga seoses- Arvo Pärt meeldib mulle kõige enam muusikateoreetiliselt/-esteetiliselt: lihtne, puhas ja mõtestatud. Praktikas kuulata- mõni teos on suisa meeldiv. Praktikas laulda- miks, oo, miks, oo, miks, oo...

Meenutus kolmapäevaõhtusest Liisust: "Tulen homme õhtul sulle külla, ma olengi alati tahtnud proovida juua lihtsalt paar pokaali veini ja mitte paar pudelit." Teoreetilises plaanis see iseenesest ka õnnestus- pärast paari pokaali avastas Timo külmkapist viina. Järgmisel hetkel olime juba jõudnud linna ja teel Levikast Fahle majja, et tähistada ühe Liisu tuttava meesterahva sünnipäeva.

Hommikul kella kaheksaks oli muuhulgas välja selgitatud, et Saaremaa viinal ja Roppkallil Viinal on täiesti võimalik maitse järgi vahet teha. Peolaud ise nägi välja nagu tudengi helesinine unistus- esindatud oli kõikvõimalik alkohol, mille puhul juba ainuüksi pudelid nägid na imeilusad välja, et Helena avaldas teatavat huvi ja valmisolekut neid kas või tühjast peast enesele koju vaatamiseks tassida (ei tassinud). Alkoholivabade likviidide puudumine põhjendab ilmselt pealtnäha ebaratsionaalset otsust viinale pealejoogiks šampust rüübata.

Ühel hetkel teatas meesterahvas (võluv J.Kilmi look-a-like), kes aitas Heidil üht teist, sügavas unes viibinud tüüpi muuta visuaalselt mitmekülgsemaks (loe: sodisid kahekesi magaja markeriga täis), et ta on põhimõtteliselt selle maja välja mõelnud, kus me parajasti asume. Rääkis sinna kõrvale midagi sellest, kuidas ka arhitektidel on huumorimeel ja võime seda läbi oma projektide rakendada. Selline lähenemine annaks muidugi nii mõnegi viimase aasta arhitektuurse üllitise/üllatuse vaatlemiseks hoopis teise võtme. ("Eestlane, venelane ja sakslane lähevad baari...")

Trolliga viimaks koju sõites oli natuke piinlik küll, et sel ajal, kui normaalsed inimesed ruttavad tööle, üritan mina parajasti aru saada, kas füüsikaseaduste kohaselt on kuidagi võimalik enesele kontsad alla juua.

2009-10-20T21:53:00.002+02:00

See ei ole kellelegi üllatus, et viimasel ajal meeldib kõigile vähegi tuntud inimestele hirmsasti oma elulugusid kirja panna (või kirjutada lasta). Juba ainuüksi selliste pealkirjade nagu "Selgeltnägija Nastja esitles oma esimest elulooraamatut" võimalikkuse võimalikkus... tundub esmapilgul...khm...võimatu. Kui Nastja näiteks kunagi 40 täis saab, mitmes elulooraamat selleks ajaks juba ilmuda võiks?
Pika kontemplatsiooniakti järel jõudsin siiski loogilise järelduseni- Nastja EI SAA kunagi 40aastaseks, sest lähima aasta või paari jooksul jõuab kätte maailmalõpp ja ainsad, kes seda tõsikindlalt teavad (peale äravalituid koondavate sektide, muidugi), on erinevad eluloohuvilised kirjastused, kes siis neidsamaseid raamatud kiiresti ära trükivad, sest nemad teavad- kõigi elud ON peagi läbi.

2009-10-14T20:40:00.002+02:00

Mõnikord tundub, et tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas on hämmastavalt raske oma rahast lahti saada. Näiteks täna olin otsustanud minna Stockmanni ja maksta hingehinda karvaste kõrvaklappide eest, sest tuul puhub viimastel päevadel hirmus valusasti kõrva, ja kuskil mujal ma säherdusi vidinaid näinud ei ole. Kohale jõudes selgus, et täiesti ootamatult on alanud Hullud Päevad ja tulenevalt sellest oli terve kaubamaja täidetud kilavsilmsete inimestega, kellel on välja arenenud mingisugune lasernägemise erivorm, mis lubab pilgu fokusseerida vaid kollaseid hinnasilte kandvatele objektidele. Igatahes, selleks, et maksta täiesti ausalt Kohutavalt Palju raha oma kõrvaklappide eest (valge hinnasildiga!), tuli laveerida varandust kokkukühveldavate tanknaiste vahel, põigelda nende zombistunud meeste eest, hüpata üle nende lastest ja lõpuks seista mingis ilgelt pikas järjekorras, et jõuda mesilase(?)mütsikesi kandvate müüjatarideni.

Minu elu põnevusskaalal oli tänane poeskäik küll üsna suur edasiminek võrreldes eelmise nädalaga, kus isa helistas ühel õhtupoolikul ja küsis: "Kuule, ega sul purgikaanetajat ei ole?" (ei olnud) ja "Mis siis muidu põnevat?" Ma kaalusin siiralt, kas mitte rääkida adrenaliinitulvast, mis mind tabas, kui jõudsin otsusele, et üks kootud sallidest on liiga lai ja otsustasin selle üles harutada...

P.S. Mulle tundub, et natuke loll tingrefleks on hakata iga kord trolli pealt maha tulles ümisema "Nüüd elan Mustamäel..."

2009-10-06T23:37:00.002+02:00

Otsustasin sügismasenduse vastu kasutusele võtta radikaalsed meetodid- ostsin mõned tokid lõnga ja hakkasin salli kuduma. Umbes seitse tundi hiljem võin öelda, et võib-olla see siiski ei olnud nii hea mõte, kui algul tundus. Uneaeg on käes, aga mina istun, silmad krõllis ja vaatan, kuidas sall üha enam salli nägu läheb. Selline elu. Living on the edge, huh?

2009-09-29T16:16:00.005+02:00

Trollis oli täna kurt vanamees. Igati korraliku väljanägemisega, aga kummalised häälitsused (ta ise ju ei kuule hääli, ka mitte enda häält) kõlasid läbilõikavalt kurvalt ja mõneti õõvastavalt. Üritas paberil ühe motelli nime näidates ja kätega seletades ümbritsevatelt inimestelt küsida, kus ta maha peaks minema. Paar vanadaami ja trollijuht aitasid. Daamid üritasid vastu viibelda ja suutsid omavahel välja selgitada, kus motell umbes asuda võiks. Seda kõike oli millegipärast hirmus nukker jälgida. Muide, sellal kui daamid kahekesi abikomando moodustasid, tegin mina eestlast- st istusin nina võimalikult sügaval raamatus ja üritasin olla nähtamatu. Näha hädas inimest, aga ise mitte midagi teha, tekitab kohutava piinlikkustunde, isegi kui abi tegelikult rohkem vaja ei ole.

Selle olukorra juures oli minu jaoks kõige kurioossem trollijuht, kes palus daamidel vanamehe enese kõrvale kutsuda ja laskis ta maha kuskil ametlike peatuste vahepeal (ilmselt siis otsitavale motellile võimalikult lähedal)- abivalmis ja sõbralik ühistranspordivahendi juht Tallinnas?!

2009-09-21T21:29:00.002+02:00

Lootes mitte leida uusi sõpru natsi-Risto ja Kapo näol, kuid sellegipoolest- Liisa viitas kunagi Hitleri Saksamaal välja antud ja nüüdseks eesti keelde tõlgitud õpetlikule lasteraamatule "Mürgiseen." Island haljasta...

„Jah, mu laps! Nii nagu mürgine seen võib tappa kogu pere, nii võib üks juut kogu küla, kogu linna, või isegi kogu rahva, hävitada.“

Franz mõistis.

2009-09-20T20:43:00.002+02:00

Kui ma Tallinnas mingisuguse jama kokku keeran, ei julge õuele minna. Kui Tartus- siis ei julge ikka Tallinnas õuele minna. Põhjus/järeldus- jamad elavad Tallinnas.

Mingil hetkel peo käigus uuris hr igas-asjas-oma-kiwa, kas jätsin meesisiku Tallinnasse minnes maha. Ütlesin, et too jäi täitsa iseseisvalt maha.

Pärast piduööd sõitsin võrdlemisi vara hommikul vanaemale-isale külla. Terve tee tegin kõik endast oleneva (meditatsioon; hingamine; aeglaselt hingamine; mitte hingamine; palved kõikide jumalate poole), et end mitte liiga, ütleme, materiaalses mõttes ekspressiivselt väljendada. Kohale jõudes pobisesin midagi keskkonnaerinevuse tõttu tekkivate aklimatiseerumisprobleemide kohta ja kadusin magama. Kui ärkasin, jalutas telekaekraanil ringi H.Duff, kellel oli pitsiriba näo ees ja kellesse armunud tüüp ei suutnud tänu hiilgavale maskeeringule kuidagi neiu isikut tuvastada (meenuvad Zorro-filmid).

Homme lähen uurin, kas kool mulle minu hiilgava eksistentsi, Tartu-armastuse ja etlusõpetushuvide eest mingisugust raha ka andma hakkab.

2009-09-15T20:49:00.002+02:00

Pärast pikka mõtlemist läksin eelmisel nädalal ülikooli kammerkoori katsetele. Nagu juba teada, olen ma täiskasvanud inimene ja sain sellega suurepäraselt hakkama. St olukord lahenes mulle tüüpiliselt- ema, kellega olin kokku saanud, et Balti jaama lähedal ilusasti ja koledasti kujundatud miniaiakestes ringi jalutada, saatis mind välisukseni ja ootas igaks juhuks jupp aega, et ma sealt tagurpidi välja ei jookseks. Mida ma muide samal ajal teisel pool ust tõsiselt kaalusin. Lõpuks lahenes kõik ilusti, hääleseadja laps röökis nutta (lugesin igati adekvaatseks hinnanguks oma võimetele) ja täna sain teada, et võin ennast kooriliikmeks lugeda. Et siis uued algused ja nii.

2009-09-14T00:23:00.003+02:00

Elan tallinlase ellu sisse:
- Pidevalt on kiire, aga otseselt kuhugi ei jõua.
- Levikas on rohkem tuttavaid nägusid kui need, kellega koos sinna astun.

Distsipliin hakkab ka tekkima. Isegi joomine on väga distsiplineeritud- et taksoraha ei ole, tuleb Levikas passida vähemalt esimese bussi/trollini.

Tallinna Ülikooli süsteem on pehmelt öeldes nõme. Või siis igasuguse süsteemi puudumine võrreldes TÜ-ga. Õppejõud on see-eest väga võluvad.

Lisaks uusfeministlikust lähenemisest: "Kui ma temasuguse mehe saaks, paljuneksin nagu loom. Need geenid ei saa ainult temale jääda."

uuskuus

2009-09-02T15:14:00.003+02:00

Et HTG aktusele tulid herr president ja linnapea, toimus selleks ürituseks kavandatud etenduse osas eelnevalt tsensuur, mille käigus direktori ja huvijuhi palvel asendusid oravatants (võivat solvata reformierakondlasest linnapead) ja pingviinitants (presidenti) vastavalt rebase- ja morsatantsuga (või hülge...?). Kusjuures, ma ise ei olnud tolle hetkeni korrakski mõelnud, et see kellelegi mingisuguseid poliitilisi allusioone võiks luua. Vedasin ennast ka aktusele enesele kohale, et Eesti esimest meest lähedalt vaadata (vaadata muide võis, aga kõne kustutaksin pigem mälust). Lihtne see ei olnud. Ööl vastu 1.septembrit oli vaja end traditsiooniliselt švipsi võtta ja ma olen üsna nõus Sikuga, kes leiab, et nimetet kuupäev kipub olema raskem kui 1.jaanuar.

Mis Sikusse enesesse puutub, siis tema pool ööbimise eesmärgil vedasin ta üsna ebaviisakalt ühel hetkel vastu hommikut Z-kõrtsist minema, kus ta parasjagu oli saanud järjekordse kergeuskliku noormehe ütlema: "Muidugi sa võid mind lüüa" ja jagas tollele parasjagu kõrvakiile. Et koordinatsioon ei olnud enam päris see, siis mõned sai sihtmärgi kõrval seisnud tüüp. Mõlemad olid neiust muide piisavalt võlutud ja ei lasknud end vägivallalainest hirmutada.

Nüüd olen Tallinnas. Otsustasin, et pean kindlasti mingisse üleüldisesse infotundi ronima, olgugi, et seal vist peaaegu eranditult bakarebased on. Nurusin Heidi enesega kaasa, et väga piinlik ei oleks. Nojah. Kui ülikooli maskott uksest sisse ronis, leidsime, et nüüd oleks õige aeg telefoniga elajat filmida. Heidi arvas, et telefon teeb häält, mina arvasin, et kui on hääletu peale lülitatud, siis ei tee. Hiidvaikses auditoorikumis kõlas järgmisel hetkel vali TIDINN, mis kordus niipea, kui ma filmimist lõpetada üritasin. Tulemused: paarsada hetkeks pöördunud pilku, näost tulipunane mina, naerust kõõksuv Heidi ja 5sekundiline videolõik, kuhu jäid peamiselt eesistujate kuklad.

2009-08-30T20:53:00.004+02:00

Tegin laupäeval kambale väitlusnoortele midagi häälekoolituse taolist. Äärmiselt huvitav üritus, arvestades asjaolu, et mul enesel puudub diktsioon kohati täielikult (aga nagu suurem osa inimkonnast, olen ma vähemalt hea teoreetik). Noori oli ainult viis, mis oli minu jaoks harjumatult väike grupp. Tagasiside põhjal tulin viststi omadega täitsa hästi toime. Samas, kes teab- võib-olla on väitlusinimesed kainest peast lihtsalt hirmus viisakad.

Et kodu on Tallinnasse kolitud, tundsin end hirmus üksinda ja kutsusin ennast Liisale külla. Söödeti (naispool suguvõsast toppis erinevat tainast ahju, välja tulid suurepärased koogid-pirukad-lüpsised), joodeti, lubati igasuguseid ilusaid asju laenuks kaasa tassida. Liisa hiiglaslik reformpõhjaga voodi, kuhu sisse võib vabalt ära kaduda, meeldis (ja meeldib ka tulevikus) mulle hirmsasti, aga et sealt püsti saada, viisin läbi kummalisi väärastunud matrjoškat meenutavaid kõikumisaktsioone.

Külaskäigult Turu tn poole jalutades kohtasin Konsumi ees üht gümnaasiumiaegsetest lemmikõpetajatest. Kuuldes, et mind ootab eespool inimene pudeli veiniga, leidis ta mulle kotist veinikõrvaseks sinihallitusjuustu. Heldisin seepeale igaks juhuks kohe nii ära, et kaelasadav vihm tundus mõeldavaist kõige ilusam võimalus suveilmaks.

2009-08-18T23:07:00.003+03:00

Joonistasin õuepoolsetele aknalaudadele värvilisi lillekesi ja välisukse peale kubistliku yin-yangi, Heidi maalis neljale uksele kassid. Kui isa lõpuks näeb, mida ta korteriga on tehtud, tormab ilmselt karjudes minema/mulle kallale. Tahtsin poolt sektsioonkappi aknast alla visata/põlema panna, aga isa ei lubanud seda isegi nihutada ("Ei tea veel, mis tulevik toob.").

2009-08-16T22:08:00.002+03:00

Liisa läks tagasi hipilinna, korterisse lisandus tasuta tööjõud Heidi, Helena, naislapsevanema ja tolle meeskaaslase näol, kellest ma viimasele kui ühele südamest tänulik olen. Nüüd oleme kaks päeva hommikust õhtuni kiskunud, kraapinud, pesnud, värvinud ja põranda värvi täis tilgutanud. Köögi lagi peaks olema näiteks ühtlaselt valge, aga minu ja Heidi ühendatud oskuste tagajärg sai kogemata väheke loomingulisem. Tapeeti jõllitasime väga tungival pilgul- ei hüpanud ise seina. Meesisik pidi sel eesmärgil tungiva füüsilise noomituse tegema. Väsimust on surmani, aga muidu on täitsa hea olla. Heidi kujundab parajasti uksekasse (Mis need on? Kassid ustel).

2009-08-14T23:17:00.003+03:00

Paaripäevane Tartu ja tequila-ring tehtud , sõitsin rongiga Tallinnasse. Liisa tuli vabatahtlikuks remondiorjaks. Rongis nägime Sassi, kelle välimuses polnud võrreldes eileõhtuse Põimu simmanil nähtuga midagi muutunud (peale suurenenud pohmelli-ilmingute, muidugi). Siit siis hügieen à la Sass- ära vaheta riideid, vaheta linna.

2009-08-07T17:32:00.003+03:00

Yo dawg I herd yo and yo dawg like yo yos so we put yo dawg in a yo yo so yo can yo yo yo dawg while yo dawg yo yos, dawg...

Palamusel oli malevaelu üldjoontes rahumeelne. Ainsa erandina Elmari tantsuõhtu, mis oli nii popp üritus, et naabrusest tulid Luua oss-elanikud, kes arvasid ilmselt, et malevarühm on peo juurde käiv lisaatraktsioon ja üritasid ööbimiskoha ustest sisse pressida. Üks meie tüdrukutest lõi hambad külalistesse, nood kadusid. Viimasteks päevadeks kolisime aga ise Luuale, kus juba aastaid malevlasi majutatakse. Eelpoolnimetet kohalikud on täpselt senikaua neid rühmasid õuele toodud tsirkuseks pidanud. Sedapuhku loobiti tüdrukuid õuntega, ühele virutati koguni jalaga. Edasi ajasime paaril korral asju läbi 110-liini (kohalikust konstaablist polnud tolku, too lõpetab tööpäeva kell viis).

Luuale kolimisega muutus minu ja Egerti kui rühmajuhtide suhtumine asjade käiku, ütleme, pisut enesekesksemaks. Ukse peale tekitasime sildid, mis viitasid rühmajumalate elupaigale ja seal kehtivatele tagasihoidlikele nõuetele. Sisenemiseks tuli lisaks koputamisele süüdata ukse kõrval asuv küünal, meid nähes laubaga maa puudutamine ja andide toomine oli vaid soovituslik.

Et kõik kolm nädalat osutusid puhtalt kahe rühmajuhi andekuse ja võimekuse tõttu totaalselt õnnestunud tüngamalevaks nii Palamuse kui Luua rühmade malevlastele, siis ööhäire (mida asendas iseenesest ilusti esimesel nädalal toimunud malevarebaste topeltrets) otsustasime ära jätta, st üldse ei viitsinud teha. Markeerisime selle vaid vastu hommikut ülesriputatud siltidega noorte tubade uksel, mis väitsid, et ööhäire käis küll, aga kadus huvipuuduse/malevlaste koledate lõustade jms tõttu kiiresti jälle tagasi olematusse.

Viimasel õhtul sadasid tuppa kaks tüdrukut, käes kaks pakki tõmmu komme ja nõudsid alkomeetrit, said selle ja puhusid välja nulli. Pool tundi hiljem oli mõlemal süda paha, aga see oli köömes rõõmu kõrval, kui nad kommisöömise tõttu 0,65 promilli välja puhusid.

Lisaks tasub ehk mainida veel vaimustavalt natsistlikud lõpuniarendamata teooriad ülima maarja rassi kohta ja palju uusi koledaid laule. Egerti hitiks osutus bemmi kummide viisil üüratud "Mul on arvutil uus toitejuhe".

Nüüd olen tagasi täiskasvanud inimeste maailmas, plaanin ühtaegu lähinädalate logistikat, lahkumispidu ja soolaleivapidu. Esialgu ei ole sellega veel suurt kuhugi jõudnud.

2009-07-06T22:45:00.002+03:00

Mulle vahepeal nii meeldib see meerikamaine naistevahetus ühes loogikast pakatavate dialoogidega.

Mökust isa: "Poeg, ma nõuan, et edaspidi hakkaksid sa mind rohkem austama. Praegune olukord teeb mulle haiget."
Arenemisvõimeline poeg:"Olgu,isa, ma hakkan sind nüüdsest austama."

Tallinnast Tartusse hääletamine läks hästi, esimene autojuht esindas üht lemmiktüüpi hääletajate pealevõtjaid- mõned küsimused üliõpilaselu kohta, enam-vähem talutav raadiojaam. (Seda edestavad ainult seda tüüpi juhid, kes ütlevad tere, küsivad, kuhu on vaja minna ja ülejäänud aja on vait+mingi vaikne hää muusika.) Teiseks saime punki kuulava rekkajuhi peale. (Rekkajuhte liigitan kabiini puhtusastme järgi. Rääkida tahavad nad tavaliselt nii ehk naa ja mida pikemaid vahemaid sõidavad, seda enam suhtlevad.)